Christian Churches of God
PO Box 369, WODEN ACT
2606, AUSTRALIA
Coordinator-General: Wade Cox
email
to: secretary@ccg.org
Sissejuhatus
ristiusku
Kristus oli juut. Ta pidas kinni Jumala
Seadustest ja oli kõiges Jumalale kuulekas. Ta oli pattudest puhas, aga patt on
Seadusest üleastumine. Ta jälgis Piibli Sabatit kooskõlas selle kalendriga,
mida kasutati Kristuse ajal Jeruusalemma Templis ja samaarlaste seas.
Ajakohane juudi kalender ei olnud formuleeritud
isegi kuni meie ajastu 358. aastani ja traditsioonide mõjul see toetub Jumala
määratud Pühadele Päevadele (võrrelge raamatuga Jumala kalender; God's
Calendar (No. 156) ja järgmise raamatuga Seadus ja neljas käsk; Law and
the Fourth Commandment (No. 256)). Koguni kuni teise sajandi keskpaigani,
kuni Rooma aegadeni, kirik ei pidanud Pühapäeviti palvusi (võrrelge raamatuga Neljanda
käsu osa ajaloolistes Sabatist kinni pidavates Jumala kirikutes; The Role of
the Fourth Commandment in the Historical Sabbath-keeping Churches of God (No.
170)). Kuni Neljakümneaastaste tülideni aastatel 152. - 190. kirik ei
pidanud kinni paganate Lihavõttepühade süsteemist (võrrelge raamatuga Jõulupühade
ja Lihavõttepühade algallikad; The Origins of Christmas and Easter (No. 235)).
Jeesus Kristus ei ole õige nimi
inimesele, keda me tunneme kui Jumala poega (võrrelge raamatuga Termini
"Jumala Poeg" tähtsus; The Significance of the Term Son of God (No.
211)). Teda kutsuti "Jehošua" või "Jošua" (võrrelge
raamatuga Jošua - Messias Jumala Poeg; Joshua, the Messiah the Son of God
(134)). Tal olid paljud vennad ja õed, kes peale tema surma hakkasid
kirikus etendama väljapaistvat osa. Tema vendade nimed on fikseeritud Piiblis
ja varajastes Kiriku käsikirjades (võrrelge raamatuga Nikaiaeelsed isad;
Ante Nicene Fathers). Alates neljandast sajandist nende järeltulijad tapeti
rooma kiriku üleskihutamise tagajärjel (võrrelge raamatuga Neitsi Maarja ja
Kristuse perekond; The Virgin Mariam and the Family of Christ (No. 232)).
Kristus iialgi, mitte ühelgi arengujärgul ei taotlenud endale Jumala nime. Meie
ajastu esimesel kahel sajandil kirik iialgi ei pidanud teda tõeliseks Jumalaks
või isegi Jumalaga võrdseks ja sama igaveseks (võrrelge raamatuga Jumaluse
varane teoloogia; The Early Theology of the Godhead (No. 127)). Ükski
Apostel ei olnud trinitaarlane. Nikaia kirikukogus 325. aastal kolmainsus ei
olnud isegi formuleeritud. See formuleeriti Konstantinoopoli kirikukogus 381.
aastal (võrrelge raamatutega Binitarism ja trinitarism; Binitarianism and
Trinitarianism (No. 76); Konsubstantsionaalsus Isaga; Consubstantial with the
Father (No. 81); ja Püha Vaim; The Holy Spirit (No. 117)).
Argument, et Kristus oli Jumal kui ühe
olendi osa ainult Poja aspektis, oli lüüdialaste jumaluse Atise kummardamise
doktriin, mis oli juurdunud Roomas. See oli Ištari või Estri või Astarte või
Aštoreti kummardamise teine aspekt (võrrelge: sealsamas (No. 235), aga
ka Puhastus ja ümberlõikamine; Purification and Circumcision (No. 251)).
Ettekujutus, et Kristus tegelikult oli olnud Jumal kui Jumal, tegelikult tuleb
kreeka filosoofiast keelevõimaluste piiratuse tõttu. Nendel ei olnud sõna, mis
tähistaks Jumala armastust, ja sellepärast olid nad oma kontseptsioonile
laenanud juudi sõna "ahabah", mille nad muutsid "agape'ks".
Argumendiks oli see, et ainult Jumal võiks lunastada ja lepitada inimest
iseendaga. Kui Jeesus ei olnud Jumal, mil viisil ta siis võiks saavutada
sellise lepitamise? See idee oli väär, kuid selle aktsepteerisid kreeklased,
kes olid ida kiriku mõju all, mis kõrvaldas Kristuse sugulasi, nõndanimetatud
"Despossiine" (võrrelge: sealsamas (No. 232)). See kõik
tegelikult liitus muistse paganliku kolmainsusliku Jumala süsteemiga (võrrelge
raamatuga Uusplatoonilise mudeli areng; The Development of the Neo-Platonist
Model (No. 17) ja Loomise eesmärk ja Jeesus Kristus kui ohver; The
Purpose of the Creation and the Sacrifice of Jesus Christ (No. 160)).
Arianistide sõdade, samuti frankide ja
anglosakside naasmise tagajärjel hakkas Sabatist kinnipidavat kirikut rõhuma
Rooma impeeriumi rühmitus, mis oli trinitaarne (võrrelge raamatuga Sabatist
kinnipidavate kirikute üldine levik; General Distribution of the
Sabbath-keeping Churches (No. 122); sealsamas (No. 170) ja Koh-Kon, Sabatlased
Transilvaanias; Cox-Kohn, The Sabbatarians in Transylvania, CCG
Publication, 1998, pp. ixxvii). Sabatlased, kuigi nad olid Euroopas rõhutud
seisundis, andsid tõusu protestantide Reformatsioonile, mis tõelist usku
restaureerides siiski pankrotistus (võrrelge raamatuga Sotsinism, Arianism ja
Unitarism; Socinianism, Arianism and Unitarianism (No. 185)).
Juudid uskusid, et Jumal ei olnud ennast
mitte kunagi inimestele ilmutanud ja et Seadus anti neile edasi Jehoova Suure
Ingli vahendusel, keda kutsuti ka Jehoovaks ja kes oli Iisraeli Teine Jumal. Ta
tegutses ja rääkis Jumala nimel ja oli koos Iisraeliga tulesambas ja Väljumise
(Exodus) pilves. Selline oli ka Apostlite ja varase kiriku positsioon (võrrelge
raamatutega JHVH Ingel; The Angel of YHVH (No. 24); Psalm 45 (No. 177);
Psalm 110 (No. 178); Jumala nime etümoloogia; The Etymology of the Name of God
(no. 220) ja Jesaja 9:6 (No. 223)). Kirik uskus, et selle maailma
jumal oli Saatan (võrrelge tööga Lutsifer: valguse kandja ja Hommikutäht;
Lucifer: Light bearer and Morning Star (No. 223)). Kirik ei uskunud
taevasse ja põrgusse ja lükkas tagasi Surematu Hinge kontseptsiooni kui jumalat
eitava ja teotava doktriini (võrrelge raamatutega Hing; The Soul (No. 92)
ja Surematusest; On Immortality (165)). Inimesed, kes uskusid, et siis,
kui keegi sureb, ta pääseb taevasse, olid gnostikud, ja nad tõid kirikusse ka
teisi doktriine (võrrelge töödega Vegetaarlus ja Piibel; Vegetarianism and
the Bible (No. 183); Vein Piiblis; Wine in the Bible (No. 188); ja Nikolaitlased;
Nicolaitans (No. 202)).
Kirik ei hakanud valitsema peaaegu kuni
esimese ülestõusmise advendini, ja ta valitseb planeedi üle Messia juhatusel
tuhandeid aastaid, seejärel võttes valitsemisest osa teise ülestõusmise korral
ja valmistab planeedi ette, et sellest saaks Jumala Linn (võrrelge töödega Sajand
ja vaimustus (No. 95) ja Jumala Linn; The City of God (No. 180)).
Kristus etendas loomisel spetsiifilist
osa. Ta ei olnud ainus tõeline Jumal. Teda saatis ainus Tõeline Jumal, et ta
mõistaks, kuidas saavutada igavest elu (Johannese 17:3) (võrrelge raamatuga Messia
osa; The Role of the Messiah (No. 226)). Kuigi ta ei olnud kõige kõrgem
Jumal, Eloah, tal oli eeleksistents (võrrelge raamatuga Jeesus Kristuse
eeleksistents; The Pre-Existence of Jesus Christ (No. 243)). Ta oli osa
levimise protsessis olevatest Jumala poegadest, kes olid loomise protsessi
juures ja olid mitmuses mõistetavad kui elohiimid. Kirik mõistis ning sajandite
vältel ka õpetas, et väljavalitu võiks saada elohiimiks, samuti kui Jehoova
ingel nende eesotsas (võrrelge Sakarja 12:8 ja Väljavalitu kui
elohiim; The Elect as Elohim (No. 1)).
Väära kolmainsusliku Jumala doktriini
pealesundimine, mille tagajärjel tekkis trinitarism, põhjendas islami tekke,
mis lükkas selle kontseptsiooni täielikult ümber. Muhamed ja esimesed neli
kaliifi, keda kutsuti õiglaselt juhitud kaliifideks, olid doktriini
kohaselt ainsad õiged musulmani juhid. Pärast neid islam varises kokku ja
muutus traditsioonide poolt tõkestatud fenomeeniks, samuti kui judaism ja
kristlus enne seda (võrrelge raamatutega Kristus ja Koraan; Christ and the
Koran (No. 163) ja Sabat Koraanis; The Sabbath in the Qur'an (No. 274)).
Kristus ei olnud ainus tõeline Jumal,
keda ükski inimene ei olnud näinud ega ka mitte kunagi ei saa näha, kes ainsana
on surematu (1 Timoteos 6:16; võrrelge raamatuga Kristus ja jumalus (No.
237)). Kristus oli Jumala Loomise Arche ja temas oli spetsiifiline loomise
eesmärk (võrrelge raamatuga Jumala Loomise Arche kui alfa ja oomega; Arche
of the Creation of God as Alpha and Omega (No. 229)). Loomises peitub
spetsiifiline eesmärk, mis kajastub Piibli pühades (võrrelge raamatuga Jumala
pühad, ja kuidas need puutuvad Loomisesse; God's Feasts as they relate to the
Creation (N0. 227)). Varsti tuleb tagasi Messias, et päästa neid, kes teda
palavalt ootavad, ja et juurutada Jumala Seadust ja halduse süsteemi planeedil
(võrrelge raamatutega Lühike ajastu nimekiri; Outline Timetable of the Age
(No. 272) ja Seadus ja käsud; Law and the Commandments seeriaga (No.
252 jne.)).
Kirik on väike kollektiiv, mis on välja
valitud ja kutsutud kahel viimasel aastatuhandel ja mis on ette valmistatud
Jumala valitsemiseks, mis kestab tuhandeid aastaid. Nad on Jumala Tempel ja on
pühitsetud oma tegevusega ja jõupingutustega, aga et aidata selle töö
lõpetamisel, Jumal on andnud Messia (võrrelge raamatutega Jumala Templi
pühitsemine; Sanctification of the Temple of God (No. 241); Templi mõõtmine;
Measuring the Temple (No. 137); Jumala haldamine; The Government of God (No.
174) ja Jumal ja Kirik; God and the Church (No. 151)).
(Copyright Ó 1999 Christian Churches of God)