[225]

Sissejuhatus ristiusku

Kristus oli juut. Ta pidas kinni Jumala Seadustest ja oli kõiges Jumalale kuulekas. Ta oli pattudest puhas, aga patt on Seadusest üleastumine. Ta jälgis Piibli Sabatit kooskõlas selle kalendriga, mida kasutati Kristuse ajal Jeruusalemma Templis ja samaarlaste seas.

Ajakohane juudi kalender ei olnud formuleeritud isegi kuni meie ajastu 358. aastani ja traditsioonide mõjul see toetub Jumala määratud Pühadele Päevadele (võrrelge raamatuga Jumala kalender; God's Calendar (No. 156) ja järgmise raamatuga Seadus ja neljas käsk; Law and the Fourth Commandment (No. 256)). Koguni kuni teise sajandi keskpaigani, kuni Rooma aegadeni, kirik ei pidanud Pühapäeviti palvusi (võrrelge raamatuga Neljanda käsu osa ajaloolistes Sabatist kinni pidavates Jumala kirikutes; The Role of the Fourth Commandment in the Historical Sabbath-keeping Churches of God (No. 170)). Kuni Neljakümneaastaste tülideni aastatel 152. - 190. kirik ei pidanud kinni paganate Lihavõttepühade süsteemist (võrrelge raamatuga Jõulupühade ja Lihavõttepühade algallikad; The Origins of Christmas and Easter (No. 235)).

Jeesus Kristus ei ole õige nimi inimesele, keda me tunneme kui Jumala poega (võrrelge raamatuga Termini "Jumala Poeg" tähtsus; The Significance of the Term Son of God (No. 211)). Teda kutsuti "Jehoðua" või "Joðua" (võrrelge raamatuga Joðua - Messias Jumala Poeg; Joshua, the Messiah the Son of God (134)). Tal olid paljud vennad ja õed, kes peale tema surma hakkasid kirikus etendama väljapaistvat osa. Tema vendade nimed on fikseeritud Piiblis ja varajastes Kiriku käsikirjades (võrrelge raamatuga Nikaiaeelsed isad; Ante Nicene Fathers). Alates neljandast sajandist nende järeltulijad tapeti rooma kiriku üleskihutamise tagajärjel (võrrelge raamatuga Neitsi Maarja ja Kristuse perekond; The Virgin Mariam and the Family of Christ (No. 232)). Kristus iialgi, mitte ühelgi arengujärgul ei taotlenud endale Jumala nime. Meie ajastu esimesel kahel sajandil kirik iialgi ei pidanud teda tõeliseks Jumalaks või isegi Jumalaga võrdseks ja sama igaveseks (võrrelge raamatuga Jumaluse varane teoloogia; The Early Theology of the Godhead (No. 127)). Ükski Apostel ei olnud trinitaarlane. Nikaia kirikukogus 325. aastal kolmainsus ei olnud isegi formuleeritud. See formuleeriti Konstantinoopoli kirikukogus 381. aastal (võrrelge raamatutega Binitarism ja trinitarism; Binitarianism and Trinitarianism (No. 76); Konsubstantsionaalsus Isaga; Consubstantial with the Father (No. 81); ja Püha Vaim; The Holy Spirit (No. 117)).

Argument, et Kristus oli Jumal kui ühe olendi osa ainult Poja aspektis, oli lüüdialaste jumaluse Atise kummardamise doktriin, mis oli juurdunud Roomas. See oli Iðtari või Estri või Astarte või Aðtoreti kummardamise teine aspekt (võrrelge: sealsamas (No. 235), aga ka Puhastus ja ümberlõikamine; Purification and Circumcision (No. 251)). Ettekujutus, et Kristus tegelikult oli olnud Jumal kui Jumal, tegelikult tuleb kreeka filosoofiast keelevõimaluste piiratuse tõttu. Nendel ei olnud sõna, mis tähistaks Jumala armastust, ja sellepärast olid nad oma kontseptsioonile laenanud juudi sõna "ahabah", mille nad muutsid "agape'ks". Argumendiks oli see, et ainult Jumal võiks lunastada ja lepitada inimest iseendaga. Kui Jeesus ei olnud Jumal, mil viisil ta siis võiks saavutada sellise lepitamise? See idee oli väär, kuid selle aktsepteerisid kreeklased, kes olid ida kiriku mõju all, mis kõrvaldas Kristuse sugulasi, nõndanimetatud "Despossiine" (võrrelge: sealsamas (No. 232)). See kõik tegelikult liitus muistse paganliku kolmainsusliku Jumala süsteemiga (võrrelge raamatuga Uusplatoonilise mudeli areng; The Development of the Neo-Platonist Model (No. 17) ja Loomise eesmärk ja Jeesus Kristus kui ohver; The Purpose of the Creation and the Sacrifice of Jesus Christ (No. 160)).

Arianistide sõdade, samuti frankide ja anglosakside naasmise tagajärjel hakkas Sabatist kinnipidavat kirikut rõhuma Rooma impeeriumi rühmitus, mis oli trinitaarne (võrrelge raamatuga Sabatist kinnipidavate kirikute üldine levik; General Distribution of the Sabbath-keeping Churches (No. 122); sealsamas (No. 170) ja Koh-Kon, Sabatlased Transilvaanias; Cox-Kohn, The Sabbatarians in Transylvania, CCG Publication, 1998, pp. ixxvii). Sabatlased, kuigi nad olid Euroopas rõhutud seisundis, andsid tõusu protestantide Reformatsioonile, mis tõelist usku restaureerides siiski pankrotistus (võrrelge raamatuga Sotsinism, Arianism ja Unitarism; Socinianism, Arianism and Unitarianism (No. 185)).

Juudid uskusid, et Jumal ei olnud ennast mitte kunagi inimestele ilmutanud ja et Seadus anti neile edasi Jehoova Suure Ingli vahendusel, keda kutsuti ka Jehoovaks ja kes oli Iisraeli Teine Jumal. Ta tegutses ja rääkis Jumala nimel ja oli koos Iisraeliga tulesambas ja Väljumise (Exodus) pilves. Selline oli ka Apostlite ja varase kiriku positsioon (võrrelge raamatutega JHVH Ingel; The Angel of YHVH (No. 24); Psalm 45 (No. 177); Psalm 110 (No. 178); Jumala nime etümoloogia; The Etymology of the Name of God (no. 220) ja Jesaja 9:6 (No. 223)). Kirik uskus, et selle maailma jumal oli Saatan (võrrelge tööga Lutsifer: valguse kandja ja Hommikutäht; Lucifer: Light bearer and Morning Star (No. 223)). Kirik ei uskunud taevasse ja põrgusse ja lükkas tagasi Surematu Hinge kontseptsiooni kui jumalat eitava ja teotava doktriini (võrrelge raamatutega Hing; The Soul (No. 92) ja Surematusest; On Immortality (165)). Inimesed, kes uskusid, et siis, kui keegi sureb, ta pääseb taevasse, olid gnostikud, ja nad tõid kirikusse ka teisi doktriine (võrrelge töödega Vegetaarlus ja Piibel; Vegetarianism and the Bible (No. 183); Vein Piiblis; Wine in the Bible (No. 188); ja Nikolaitlased; Nicolaitans (No. 202)).

Kirik ei hakanud valitsema peaaegu kuni esimese ülestõusmise advendini, ja ta valitseb planeedi üle Messia juhatusel tuhandeid aastaid, seejärel võttes valitsemisest osa teise ülestõusmise korral ja valmistab planeedi ette, et sellest saaks Jumala Linn (võrrelge töödega Sajand ja vaimustus (No. 95) ja Jumala Linn; The City of God (No. 180)).

Kristus etendas loomisel spetsiifilist osa. Ta ei olnud ainus tõeline Jumal. Teda saatis ainus Tõeline Jumal, et ta mõistaks, kuidas saavutada igavest elu (Johannese 17:3) (võrrelge raamatuga Messia osa; The Role of the Messiah (No. 226)). Kuigi ta ei olnud kõige kõrgem Jumal, Eloah, tal oli eeleksistents (võrrelge raamatuga Jeesus Kristuse eeleksistents; The Pre-Existence of Jesus Christ (No. 243)). Ta oli osa levimise protsessis olevatest Jumala poegadest, kes olid loomise protsessi juures ja olid mitmuses mõistetavad kui elohiimid. Kirik mõistis ning sajandite vältel ka õpetas, et väljavalitu võiks saada elohiimiks, samuti kui Jehoova ingel nende eesotsas (võrrelge Sakarja 12:8 ja Väljavalitu kui elohiim; The Elect as Elohim (No. 1)).

Väära kolmainsusliku Jumala doktriini pealesundimine, mille tagajärjel tekkis trinitarism, põhjendas islami tekke, mis lükkas selle kontseptsiooni täielikult ümber. Muhamed ja esimesed neli kaliifi, keda kutsuti õiglaselt juhitud kaliifideks, olid doktriini kohaselt ainsad õiged musulmani juhid. Pärast neid islam varises kokku ja muutus traditsioonide poolt tõkestatud fenomeeniks, samuti kui judaism ja kristlus enne seda (võrrelge raamatutega Kristus ja Koraan; Christ and the Koran (No. 163) ja Sabat Koraanis; The Sabbath in the Qur'an (No. 274)).

Kristus ei olnud ainus tõeline Jumal, keda ükski inimene ei olnud näinud ega ka mitte kunagi ei saa näha, kes ainsana on surematu (1 Timoteos 6:16; võrrelge raamatuga Kristus ja jumalus (No. 237)). Kristus oli Jumala Loomise Arche ja temas oli spetsiifiline loomise eesmärk (võrrelge raamatuga Jumala Loomise Arche kui alfa ja oomega; Arche of the Creation of God as Alpha and Omega (No. 229)). Loomises peitub spetsiifiline eesmärk, mis kajastub Piibli pühades (võrrelge raamatuga Jumala pühad, ja kuidas need puutuvad Loomisesse; God's Feasts as they relate to the Creation (N0. 227)). Varsti tuleb tagasi Messias, et päästa neid, kes teda palavalt ootavad, ja et juurutada Jumala Seadust ja halduse süsteemi planeedil (võrrelge raamatutega Lühike ajastu nimekiri; Outline Timetable of the Age (No. 272) ja Seadus ja käsud; Law and the Commandments seeriaga (No. 252 jne.)).

Kirik on väike kollektiiv, mis on välja valitud ja kutsutud kahel viimasel aastatuhandel ja mis on ette valmistatud Jumala valitsemiseks, mis kestab tuhandeid aastaid. Nad on Jumala Tempel ja on pühitsetud oma tegevusega ja jõupingutustega, aga et aidata selle töö lõpetamisel, Jumal on andnud Messia (võrrelge raamatutega Jumala Templi pühitsemine; Sanctification of the Temple of God (No. 241); Templi mõõtmine; Measuring the Temple (No. 137); Jumala haldamine; The Government of God (No. 174) ja Jumal ja Kirik; God and the Church (No. 151)).