Kristlikud Jumala Kogudused

[A1]

 

 

Usutunnistus [A1]

(1.019971223-19971223)

 

 

Käesolev Tunnistus on sellise Piibli seisukoha üldistus, mida esimesel sajandil kaitsesid Apostlid. See selges ja arusaadavas esituses väljendab Piibli seisukoha ja koosneb seitsmest peatükist, kus on käsitletud küsimused Jumalast, Lunastamise Plaanist; doktriinid, mis puudutavad inimese vastutust; doktriinid, mis käivad Messia kohta. Erilised peatükid on pühendatud ka kurjuse probleemidele, Kogudusele ja Jumala Riigile. Siia on sissellülitatud ka sissejuhatus, kus on käsitletud erinevused kaasaegse ja antiikse ristiusu vahel. Lisas omakorda on käsitletud Kolmainsuse doktriini areng.

 

Christen Gemeinden Gottes (Christian Churches of God)

PO Box 369, WODEN ACT 2606, AUSTRALIEN

E-mail: secretary@ccg.org

 

(Copyright © 1999 Christian Churches of God)

Autoriõigused: käesolevaid materjale võib vabalt kopeerida ja levitada, kui neid täies ulatuses kopeeritakse ja neid ei muudeta või kustutata. Kohustuslikult tuleb teavitada avaldaja nimi ja aadress ning autoriõiguste märgistus. Levitatud koopiate eest tasu võtmine on keelatud. Kirjutistes lühikeste tsitaatide kasutamine ei ole autoriõiguste üleastumine


http://www.logon.org and http://www.ccg.org

Käesolev brosüür ei ole müümiseks mõeldud. See on tasuta hariduslik materjal ühiskonna huvides.

Kristliku Usutunnistus [A1]

 

Esimene väljaanne 1994 aasta augustil

Teine väljaanne 1995 aasta veebruaril

Kolmas väljaanne 1996 aasta juunil

Neljas väljaanne 1997 aasta märtsil

Sisukord

Sissejuhatus I

1. peatükk. Jumal (Õpetus Jumalast)

1.1. Jumal Isa

1.2. Jeesus - Jumala Poeg

1.3. Püha Vaim

1.4. Püha Vaimu suhted Kristusega ja inimkonnaga

1.5. Kristus, Saatani ja Taeva Vägede suhted Jumalaga

1.5.1. Kristus kui Jumala Poeg

1.5.2. Õpetus Antikristusest

1.5.3. Jumala Sõna ja Jumala jõud

2. peatükk. Lunastamise Plaan

2.1. Inimkonna pattulangemine

2.2. Inimkonna Lunastamine

2.3. Piibel kui innustatud tõde

2.4. Patukahetsemine ja tagasitulek

2.5. Ristimine

3. peatükk. Inimese kohustusi puudutavad doktriinid

3.1. Palvetamine ja jumalateenistus

3.1.1. Jumal palvetamise ja jumalateenistuse objektina

3.1.1.1. Jumalateenistuse objekt

3.1.1.2. Palvetamise objekt

3.1.1.3. Individuaalsed ja kollektiivsed palvetamised teiste heaks

3.2. Seos Lunastamise ja Seaduste vahel

3.2.1. Jumal on meie kalju

3.2.2. Lunastus armu läbi

3.2.3. Kohustused vastavalt Käskudele

3.2.3.1. Miks kristlased järgivad Käske?

3.2.3.2. Kristlased Jumala Templina

3.2.4. Kümme käsku

3.2.5. Muud inimese käitumist määratlevad seadused

3.2.5.1. Söömise seadused

3.2.5.2. Sabat

3.2.5.3. Noorkuupäevad

3.2.5.4. Igaastased Pühad päevad

3.2.5.5. Abielu

3.2.6. Finansiaalne teenimine

3.2.6.1. Jumala suhtes

3.2.6.2. Teiste suhtes

3.2.7. Vöitlemine ja valimised

3.2.7.1. Vöitlemine

3.2.7.2. Valimised

4. peatükk. Doktriinid Messia suhtes

4.1. Kristuse algeksistents

4.2. Risti löömine ja ülestõusmine

4.3. Kristuse teine tulemine

4.4. Kristuse tuhande-aastane valitsemine

5. peatükk. Kurjuse probleem.

5.1. Kurjuse eksistents Taeva Vägede ülestõusu tagajärjel

5.2. Doktriinid ettemääratuse kohta

5.3. Surnute Riik

5.4. Surnutest ülestõusmine

5.5. Patuste karistamine

6. peatükk. Kogudus

6.1. Mis või milline on Kogudus?

6.2. Koguduse organisatsioon

6.3. Koguduse eesmärgid ja ülesanded

6.4. Pühad toimingud

7. peatükk. Jumala Riik

7.1. Jumala Riigi saabumine

7.1.1. Vaimne Riik

7.1.2. Kristuse tuhandeaastane valitsemine

7.1.2.1. Messia teistkordne saabumine

7.1.2.2. Iisraeli kokkukutsumine

7.1.2.3. Issanda Päev

7.1.3. Igavene Jumala Riik

7.1.3.1. Jumala tulemine

7.1.3.2. Uus maailm ja uus Jeruusalemm

7.1..3.3. Inimkonna saatus

Lisa

 

Sissejuhatus

Seitsekümmend sajandit ristiusk on tuginenud Kreeka filosoofias põhjendatud teoloogilisele süsteemile ja neoplatonismile. Piibli Sõnumi unitaarne lihtsus ja Jumala ilmutus inimkonnale mõlema Testamendi abil on saanud ümber muudetud ja ebaselgeks tehtud, ülekaalus lastes tookordse aja tuttaval maailmavaatel domineeida.

Tulemusena Nikaja (325. pärast Kr.), Laodikeja (366. pärast Kr.), Konstantinopoli (381. pärast Kr.) ja Kalhedoni (451. pärast Kr.) kontsiilis töötati välja sellise teoloogia struktuuri kontseptsioon. Selline struktuur muutis arusaama Jumalast, seostades selle metafüüsiliste mõtisklustega ja lõppude - lõpuks loodes Kolmainu doktriini. Laodikeja kontsiil (29. kaanon) kuulutas väljaspool seadust ka Sabati, selliselt luues ja ˙aktsepteerides selliseid paganlikke pühasid nagu jumalateenistus Pühapäeviti, Detsembri Päikese pühad ja Lihavõtte süsteemi, Pashaa pühade ja Hapendamata leiva pühade asemel. Muudeti ka Piibli süsteemi mõistmine ja seadused.Moosesele antud Seadusi enam ei loetud olulisteks, ja Uue Testamendi salme interpreteeriti selliselt, et nimetatud paganlikud tegutsemised saaksid tunnustuse.

Näiteks, Apostlite Tööde 10. peatüki ja muude Pühakirja kohtade vale selgitus sai õigustuseks sellele, et piirati söömis - seaduste tegevus, kuid tagajärjed inimese tervise suhtes olid silmapilksed, olgugi et keskkonna suhtes õige mõju ilmneb võibolla ainult mõne kahetuhande aasta pärast.

Läbimurre söömis - seaduste ahelas suurel määral tekkis seepärast, et aktsepteeriti sellised söögid, milliseid Piibli seadused senini kasutada keelasid.Maade süsteemide degradatsioon omakorda täielikult ilmneb ainult pärast seda, kui maa saab ärapiinatud olema nende vigade pärast, mis on tekkinud, arvesse võtmata juubelite süsteemi ja maa Sabati keerulist sidet 19 - kuulise aasta tsüklile rajatud kalendriga.Väga suur samm Jumala rajatud looduslikkude harmoonia - mudelite ja - tsüklite laostamises oli Päikese kalendri juurutamine.

Moodsal ristiusul on väga vähe, kui seda üldse on, midagi ühist originaalse ristiusuga. Islamiusu tekkimine ja hilisemad sõjad islamiga oli otsene ja veenev vale - ristiusu süsteemi tekkimise tagajärg, mille Euroopas ja Lääne - Aasias juurutati, tuginedes kreeka teoloogilistele süsteemidele ja kasutades kapadoklaste teoloogiat, mis on ülesehitatud Kolmainu Jumala tunnustusele ja püüdlustele müstilise liidu Jumalaga moodustamisele.

Kolmainu süsteem lihtsalt ei toimi. seitsmeteistkümne sajandi pikkuses kuulutatud vale - doktriini lõpptulemuseks on planeedi hävimise lähenemine ja nende inimeste tagakiusamine, kes ausalt Piibli seadusi järgida püüavad.

Käesoleva töö eesmärk on võimaluse kohaselt lihtsamal ja selgemal viisil lahutada Piibli originaalne sõnum Uue Testamendi Kirikust, mis asub Jeesuse Kristuse ja Tema Apostlite alluvuses. Ei ole kahtlust selles, et siinkohal kirjutatu suudab mõned väljamõeldised vaidlustada ja ümber lükata.Töö on moodustatud selliselt, et see võimaluse kohaselt oleks Piibli formuleeringutega seostatud, sealjuures ka ümber-fraseerimistele on vastavad tsitaadid Pühakirjast lisatud. Arvatavasti, et selliselt Töö on vähem kahemõtteline ja valesti aru saadav, ja selle eesmärk on selge. Kus see ainult on võimalik, töösse on kaasahaaratud täielik tsitaatide maht ja kirjeldus iga konkreetse subjekti kohta, selliselt vältimaks levinud praktikast tsiteerima isoleeritud või mittetäielikke, ja seega ka ketserlikult interpreteeritavaid tsitaate. Mõned Piibli tsitaadid on puht - võltsingud (näit. Jh 5 : 7 KJV ;1. Ti. 3 : 16 KJV koodeksist A) või ka valesti interpreteeritud (1. Kor. 15 : 28 RSV; Ilm. 3 : 14 NIV ja muud). Need on formuleeritud selliselt, et salata ära vastuolus olevad Pühakirja kohad ja tekitamaks muljet Kolmainu või kapadokeenlaste susteemi toetuseks, seda eraldi arutades.

Kui Messia tuleb tagasi, ta täielikult taastab nende seaduste süsteemi, millise ta Moosesele Siinai mäel andis. Iga kristlase kohustuseks on ära tunda ja kasutada elamise ja palvetamise süsteemi selliselt, nagu seda Piibel ette näeb. Kristlaste kohustus on võistelda elamises kooskõlas Jeesuse Kristuse eluviisiga ja süsteemigamillise Kristus juurutas ja elas nagu inimene, nagu esmainkarneeritu.

Käesolev töö on pühendatud sellele, et moodustada ühtne, kooskõlastatud ja tunnustatud süsteem, ja selliselt lükata ümber 17 sajandit valitsenud valeõpetused, et kõikide inimeste, olenemata sellest, mida ta minevikus on teinud, elusse võiks kehastuda tõeline ja õige tee. Meie ülesanne on inimesi patu kahetsemisele ja uuele elule kutsumine.

 

1. peatükk

Jumal

 

1.1 Jumal Isa

Kõigesuurema Universumi jumalus on Jumal. Ta on Kõikvõimas, kõikide asjade, taeva ja maa Looja ja Ülalpidaja (Gen. 1:1; Nech. 9:6; Psalmid 124:8; Jesaja 40:26, 28; 44:24; Ap. 14:15; 17:24-25; Ilm. 14:7). Tema ainuke on surematu (1.Ti. 6:16), on meie Jumal ja Isa ja Jeesuse Kristuse Isa (Jh 20:17). Ta on kõige kõrgem Jumal (Gen. 14:18; Num.24:16; Deut. 32:8; Mk 5:7) ja ainuke tõeline Jumal ( Jh 17:3; 1.Jh 5:20).

1.2 Jeesus - Jumala Poeg

Jeesus on kõige loodu esmalooja (proototokos) (Kol. 1:15), seega Jumala loodu alguseks (arche) (Ilm. 3:14). Ta on Jumala Ainusündinu (monogene) Poeg (Mt. 3:17; Jh 1:18; 1.Jh 4:9), kes, Pühast Vaimust sisse võetud ja Neitsist Maarjast ilmale tulnud (Lk 1:26-35). Tema on Kristus ehk Messia (Mt. 16:16; Jh 1:41), kes on Jumala saadetud, et ta meie Päästja ja Rahustaja oleks (Mt. 14:33; Jh 8:42; Efez. 1:7; Tit 2:14). Teda kutsutakse Kõigekõrgema Jumala Pojaks (Mk 5:7). Surnutest ülestõusmisega ta on kõrgendatud Jumala Pojaks Püha Vaimu jõus (Rom. 1:4). Temale on antud Taaveti kroon, et ta igaveseks ajaks valitsegu Jakobi soo üle, nung tema Kuningriigil ei saa otsa olema (Lk 1:32).

1.3 Püha Vaim.

Püha Vaim (Ap. 2:4) on see Jumala jõud või olemus, mida Jeesus on tõotanud valitutele läkitama (Jh 16:7). See ei ole isik, aga küll Jumala elava väe ilmutus, vahend, mille abil meie saame Jumaliku loomuse osalisteks (2. Pe.1:4), olles Puha Vaimuga täidetud (Ap. 9:17; Ef..5:18). Seepärast me kõik oleme Jumala Pojad (Iiob 38:7; Rom. 8:14; 1.Johannese 3:1-2) ja Kristuse kaaspärijad (Rom. 8:17; Gal. 3:29; Titam 3:29; Heebr. 1:14; 6:17; 11:9; 1.Pe. 3:7). See saab antud neile, kes paluvad (Lk 11:9-13) ja kuulavad tema sõna, elavad nende sees, kes kuulavad Jumala käske (1. Johannese 3:24; Ap. Tööd 5:32). Püha Vaim on Trööstija, kes Jumala sulaseid täieliku tõeni viib (Johannese 14:16,17,26).Püha Vaim annab jõudu tunnistamiseks (Ap. 1:8). Nagu on kirjutatud 1. Korintlaste 12:7-11, annab kingitusi ja kannab vilja (Galat. 5:22-23). Jumal ei anna Vaimu mõõdu järele (Johannese 3:34; Rom. 12:6) ja on viis, kuidas Jomal lõpuks võib saada kõigeks kõige sees (1.Kor. 15:28: Efez. 4:6).

1.4. Püha Vaimu suhted Kristusega ja inimkonnaga.

Püha vaim tegutses juba enne ristimist ja Kristuse läbi viib inimesi Jumala juurde (Heebr. 7:25).

Vaimu esimesed viljad antakse ristimise hetkel. Kirjas Roomlastele 8:23 on selgesti öeldud, et kättesaamine nagu lapsel, ei toimu, kuni ei ole toimunud keha lunastamine.

Selliselt meie sündime taas uuesti ja päev - päevalt jätkame kasvamist vaimus Jeesusesse Kristusesse, seni kuni jõuame Jumala ausse. Püha Vaim on tõe Vaim (1. Johannese 4:6; 5:6) ja, rääkides tõtt kõikides asjades, meie kasvame Kristusesse, kes on meie kõikide Pea (Efez. 4:15). Püha Vaim on Jumala Vaim (Rom.8:14) ja Usu vaim (2. Kor. 4:13), kes selgitab välja kõik asjad ja teab kõiki asju (1. Kor. 2:10-11, 12:3).

Püha Vaim ei ole Jumala Kolmainu sõltumatu aspekt, küll aga vahend, mille abil me saame elohiimideks (Cak. 12:8). Vaim annab üle Jumalale meie mõtete mõistmise ja meid ise. Olles seotud Jeesuse Kristusega nagu meie vahendajaga ja keskmise elohiimiga või theosega (Ps.45:6-7; Cak. 12:8; Ebr. 1:8-9), ja see annab Kristusele võimaluse trööstida meid ja kasutada Jumala väge. Vaim igale isikule annab kindlaid atribuute, et nendega Jumala soovi kohaselt saaks kogu keha austatud (1. Ko. 12:7-11).

Vaim võib ka summutatud olla (1. Te. 5:19), kui teda ei panda tähele või kurvastatakse (Efez. 4:30), ja selle suurenemisel, ta võib ka inimese maha jätta.

Galaatialaste 5:22 on öeldud, et Püha Vaimu vili on armastus. Seepärast, kui meie üks - teist ei armasta, siis Püha Vaim ei ole juuresolev.

Nagu Filiplaste 3:3 on öeldud, Püha Vaim on vahend, mille abiga meie Jumalat kummardame. Seepärast see ei või olla Jumal nagu jumalateenistuse ja kummardamise objekt. Niisiis ei või ka Jumal - Isale võrdväärne olla. See on vägi, mis tugevdab Kristust, ja Kristus on igavene Isa (Jesaja 9;6), kellest nii maapeal, kui ka taevas on palju isasid ja suguvõsasid (Efez. 3:15). Delegeeritud Kristus saab Igaveseks Isaks.

Kõik suguvõsad oma nime on saanud Jumal Isast, ja see on põhjuseks, mispärast me oma põlvi painutame Jumal Isa ees, Teda kummardades (Efez. 3:14-15).

Kristus oli kogu olevuse esiklaps või esikloodu. Temast on loodud kõik asjad nii taevas, kui ka maapeal, nii nähtavad, kui ka nähtamatud. Kõik asjad on tekkinud Tema läbi ja Tema abil. Tema on enne kõike, ja kõik on Temas (Kol. 1:16-17). Ometi see oli Jumal, kes Tema lõi ja kes soovis, et Kristuses oleks ja eksisteeriks olevus. Seepärast Kristus ei ole Jumal sellises mõttes, nagu Jumal Isa, kes on Jumal ja ainuke on surematu (1. Ti. 6:16), kes püsib lõpmatuses.

Kristlased on kutsutud ära siit maailmast, et elada eneseohverduse ja teenimise elu. Paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud (Mt. 20:16; 22:14). Kristlased on äravalitud, samuti nagu Kristus oli Jumala äravalitud (Luuka 23:35) . Äravalituid Jumala juures (1. Pe. 2:4) on väljavalinud Kristus (Johannese 6:70; 15:16,19).

Äravalitutel, kes on Kirik või vaimulised, Kirikule aitamiseks on antud arusaam Jumala saladuste kohta. Päha Vaim on mehhanism, kelle abil nemad võivad mõista Jumala ja Jumala Riigi saladusi (Markuse 4:11). Sest et Jumala tarkus kuulutatakse saladuses (1. Ko. 2:7), mida Jumala sulased seletavad (1.Ko. 2:7, 15:51). Sest et Jumala tahe on seletatud salajane olevat (Efez. 1:9), mida ilmutuse abiga Jumal oma sulastele on andnud. Edasine saladus on Kristuse tegutsemine äravalitute läbi. Paulus kirjutas:

,,Teie juba olete kuulnud usaldatud Jumala armu ametist teie heaks tegelemiseks. Ilmutuse läbi mulle Jumala saladus on teatavaks tehtud, millest ma eelnevalt lühidalt kirjutanud olen. Seda lugedes te võite aimata minu Kristuse saladuse mõistmist, mis varasematele inimlaste põlvkondadele veel ei olnud teatavaks tehtud, nagu see praegu vaimus on tema pühadele apostlitele ja prohvetitele avaldatud. Nii et, evangeeliumil tulles, paganad Jeesuses Kristuses koos on saanud tõotuse pärijateks, ühe keha liikmeteks ja osalisteks.,, (Efez. 3:2-6).

1.5. Kristuse, Saatani ja Taeva Vägede suhted Jumalaga

Piiblis on mitmed olemasolud (olemused), mis on märgitud nagu Elohim või Theol, sellega jumalaid arvates. Kristus oli üks sellistest allutatud olemustest, kes Vanas Testamendis on märgitud sõnaga Elohim (vt. Cak. 12:8). Uues Testamendis Kristuse kohta on öeldud, et Tema, kui maa peale tagasi tuleb, saab Uus Koidutäht olema. Ta jagab oma au oma äravalitutega (Ilm. 2:28; 22:16).

Jumal Piiblis on kirjeldatud Kristuse Isana (Rom. 15:6; Kor. 1:3: 11:31; Efez. 1:3; Kol. 1:3; Ebr. 1:1; 1. Pe.1:3; 2.Jh. 3; Ilm. 1:1; 6,15:3). Kristus oma elu, väe ja autoriteedi on omandanud Jumal Isa käest (Joh. 10:17-18).

Kristus oma tahte allutab Jumal Isa tahtele (Mt. 21:31; 26:39 Mrk. 14:36; Jh. 3:16; 4:34). Jumal väljavalitud andis Kristusele, ja Jumal on suurem Kristusest (Jh. 14:28) ja suurem kõikidest (Jh. 10:29). Jumal oma ainusündinud (monogene) Poja läkitas maailma, et me tema läbi elaksime (1. Joh. 4:9). See on Jumal, kes austab ja ülendab Kristust (Jh. 8:54), olles suurem Kristusest (Jh. 14:28).

Jumal on kalju (sur), nagu kivimurd või mägi, milest muud kivid murtakse välja, kivinuga ümber lõikamiseks, mis on nimetatud Joosua 5:2, peamine ja mõjuv põhjus (Deut. 32:4), kalju, mis on neid sünnitanud (Deut.32:18; 28:31). 1. Saamueli 2:2 näitab, et Meie Jumal on meie Kalju, Igavene Kalju (Jesaja 26:4). Sellest Kaljust on tekkinud Messia (Dan. 2:34,45), et allutada maailma impeeriumid. Jumal on kalju, millele on alus paigaldatud, kuhu Kristus oma Kiriku ehitab (Mt. 16:18), kus Tema puhata saab. Messia on Jumala Templi peamine nurgakivi, mis koosneb Pühamatest Pühakute seest (Naos), Püha vaimu panipaik. Kõik Templi kivid on Kaljust, mis on Jumal, murtud samuti nagu Kristus sai välja murtud. Need kivid on Kristusele antud. See on vaimne kalju (1. Ko.10:4), need on üleastumise ja taunitavuse kivid (Ro. 9:33), need on kivid, millistest on Tempel rajatud.

Kristus rajab Templi, et Jumal võiks olla kõikidega ja kõikides (Efez. 4:6). Jumal on andnud Kristusele kõik ja kõikide sees olla (Panta kai en pasin Kol. 3:11), pannes kõik asjad Tema jalgade alla (1.Ko.15:27), andes võimu olla kõikide asjade peaks Kirikus, mis on tema ihu, tema täiuslikkus ja mis täidab kõiki ja kõikjal (Efez. 1:22, 23 ). Kui Jumal kõik asjad Kristuse jalgade alla oli alistanud, Tema manifesteeris, et on ainuke, kes Kristuse jalgade alla ei ole alistatud (1. Ko. 15:27).

Olgugi et Kristusele on kõik asjad alistatud, Kristus ise on Jumala alluvuses. Jumal Temale kõik asjad on seepärast alistanud, et kõik oleks kõige sees (panta en pasin 1.Ko. 15:28). Seepärast platonistide doktriinid, millised Jumalat ja Kristust Kolmainusse kokku liita püüavad, on Kirjaga vastuolus. Kristus asub Jumala parema käe juurde istuma, Jumala juhatuses (Eebr.1:3, 13, 8:1, 10:12, 12:2; 1. Pe. 3:22) ja jagab temaga Jumala aujärge, samuti nagu väljavalitud jagavad seda aujärge, mis Kristusele on antud (Ilm. 3:21), mis on Jumala aujärg (Ps .45:6-7; Eebr. 1:8), või Jumal on Tema aujärg.

Jumal, kes saadab on suurem sellest, keda saadetakse (Johannese 13:16), ja Ori ei või suurem olla oma Isandast (Johannese 15:20).

Kõrbes Saatan kutsus välja Kristust , ja selle tagajärjel algasid Saatani katsumused. Saatan, kes oli selle planeedi valvur ja õpetaja ehk Koidutäht, Lutsifer või valguse Tooja (Jesaja 14:12), olemuselt oli üks Elohiniimidest või jumalatest, kes alluvad Jumal Isale.

Kristus oli Täht, kes pidi Jaakobist tulema (Numeri 24:17). Seepärast Moosese raamatutes on märgitud, et üheks Koidutäheks, mis on juuresolevatena ülestähendatud juba selle planeedi komplekteerimise ajal (Iobi 38:7), üheks Elohimidest pidi saama inimene Jaakobi ja Taaveti poolt (Ilm. 22:16).

See Elohim, keda me Jeesus Kristusena tunneme, veel selle planeedi Koidutäht ei olnud. Selles staatuses oli Saatan (Jesaja 14:12; Ecēchiēla 28:2 -10).

Kristus oli võietud Iisraeli Elohimina (Ps. 45:7) ja võietud üle tema saatjatest või partneritest. Ometi Kristus tegelikult ei olnud Koidutähe positsioonides ja ei võta selliseid kohustusi kuni oma teise tulemiseni. Sellise staatuse ja kohustused Kristusele jagatakse koos väljavalitutega, kes jagavad Tema kui Koidutähe staatust oma südametes (2. Pe. 1:19). Tõotus, et väljavalitud sellest võimust osa annavad, on leitav Ilmutuse 2:28.

Nagu on öeldud Jesaja 14:12 - 13, Koidutäht - Saatan oli kutsunud välja Kõigekõrgema Jumala ehk Jumal Isa. Ta püüdis austada oma trooni nagu Jumala trooni ja ülendada üle Jumala Tähtedest ehk Elohimide Kogudusest. See Kogudus on Elohimide ehk Jumalate Kogudus, mis on ülestähendatud Psalmis 82:1. On huvitav märkida, et Iraneuss, Polikarpi jünger, Johannese jünger , oli seisukohal, et Psalm 82:1 räägib Theoi-st ehk jumalatest, mis hõlmab ka väljavalituid ehk neid, kes on vastu võetud (Against Heresies, Bk. 3, Ch. 6, ANF, Vol. 1, p. 419).

.

On mitu Jumala Poega (Iiobi 1:6, 2:1, 38:7; Ps. 86:8 - 10, 95:3, 96:4, 135;5), kes on identifitseeritud nagu Bene Elyon ehk Kõigekõrgema Pojad. Väljavalitud inimesed ka on hõlmatud taevalikku nagu Jumala Lapsed (Rom. 8:14). Nii et Kristus ja väljavalitud nagu Jumala Pojad on Jumalast Püha Vaimu kaudu eelnevalt juba maailma algusest määratud. Et saada inimeseks, Kristus pani ära oma võimu. Tema ja kõik väljavalitud saavad Poja õigused Püha Vaimu väes, surnutest ülestõusmisega (Ro. 1:4).

Apostlite Töödest 7:35-39 võib otsustada, et Moosesega Siinai mäel rääkis ingel, ja see ingel oli Kristus. Galaatialaste 4:14 Paulus võrdsustab end Jumala inglile, kes on Jeesus Kristusega ühel tasemel.

Ka meie saame inglitele sarnasteks (Mt. 22:30) nagu isaggelos (Luukase 20:36), olles Kristuse kaaspärijad (Rom.8:17; Gal. 3:29; Titam 3:7; Eebr. 1:14, 6:17, 11:9, Jesaja 2.5; 1.Pe. 3:7). Vana Testament YHWH Inglit identifitseerib küll Jehoovaga, samuti ka Elohimiga (Exodus 3:2, 4-6, kus Jumal ehk Elohim oli ingel; Cak. 12:8).

Psalm 89:6 - 8 näitab, et on olemas Pühade Kogudus (qedosim või qadosim, ka inimestes teostatud), mis nii seesmise, kui ka välimise nõukogu ühendab. Seda tajutakse jumaliku Tõepäraste Elohiimide Kogudusena.

1.5.1. Kristus nagu Jumala Poeg

Saatan püüdis Kristust kõikvõimalikul moel kiusata. Kõigepealt pöördus ta Kristuse , nagu Jumala Poja poole (Mt. 4:3, 4:6; Luukas 4:3). Ka Deemonid nimetasid Kristust Jumala Pojaks (Mt. 8:29; Luukas 4:41; Markuse 3:11). Saatan püüdis saavutada seda, et Kristus tõestaks, et ta on Jumala Poeg, kindlat väge ilmutades. Sest et Jumal oli lubanud, et Ta saadab Oma ingleid Teda kaitsma (Ps. 91:11 - 12). Saatan teda vaatles kõikides tema teedes ja igal hetkel oli kõrval. Selliselt, Kirja moonutades, Saatan püüdis võtta Kristuse elu.

Kristus mitte kordagi ei püüdnud parendada Saatanit või deemone, veetes, et tema on Jumal, mitte Jumala Poeg. Kuni Tema surmani, kuni doktriin loomiseni, mis väitis, et Kristus on Jumal samasugusel viisil nagu Jumal Isa, ja valeõpetust toetades, et pärast surma Kristusel tuleb elus kujutamist leida, ükski deemon ei püüdnud pettust teha, väites, et Kristus on tõeline Jumal. Iga kiusatuse eesmärk oli murda Kristuse kuulekust Jumalale, ja seega Kirja väärata. Saatan püüdis saavutada seda, et Kristus teda kummardab. Ta lubas Kristusele võimu kogu planeedi üle siis, kui Kristus kummardab teda.

Kristus ei püüdnud pretendeerida õigustele valitseda planeedi üle või ka, et tema seda juba valitseb. Selle asemel Kristus vastas:

,,On kirjutatud: sina pead Issandat, oma Jumalat, kummardama, ja üksipäinis teda teenima,, (Mt. 4:10).

Kristus ei öelnud Saatanile, et ta peaks Teda teenima, aga ennem küll osutas Seadusele. Mitte üheski oma missiooni staadiumis Kristus ei ole pretendeerinud sellele, et ta on Jumal. Tema ütles, et Jumala Poeg. Just selle pärast tema üle kohut mõisteti.

Nagu on kirjutatud Mateuse 27:43:

,,Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd tema, kui ta tahab; sest ta on ütelnud: Ma olen Jumala Poeg. ,,

Psalmis 22:1 Kristus kisas, et täituks Kirjad:

,,Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid? ,,

Kristus mittekahemõtteliselt ei pidanud end Jumalaks. Suunata mõttele, et ta oli võrdväärne selle olemuse osa, mille juurde ise apelleeris, on absurdne.

1.5.2. Õpetus Antikristusest

Õpetus Antikristusest on hõlmatud 1. Johannese 4:1-2 . Tõeline antiikne tekst 1. Johannese 4:1-3 on Irenaeusi poolt ümbermuudetud, vt. 16:8. (ANF, Vol. 1, fn. p. 443).

 

,,Sellest te tunnete Jumala Vaimu : iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihas tulnud olevat, on Jumalast. Ja ükski vaim, kes ei tunnista seda Jeesust, ei ole Jumalast; ja see on kristusevastase vaim. ,,

Ajaloolane Sokrates (VII, 32, 381. lk.) on öeldud, et selle fragmendi on rikkunud need, kes on soovinud eraldada Jeesuse Kristuse inimlikkuse Tema jumalikkusest.

Kristus nagu Poeg ei ole Ainuke Tõeline Jumal (Jh. 17;3).

Ka Luuka 22:70 on küsitud: ,,Nisiis Sina oled Jumala Poeg?,,

Tema vastas: ,, Teie ütlete, et ma see olen .,,

Jumala pojana ta on tunnustatud:

Matteuse 27:54 on öeldud: ,,Tõesti, see oli Jumala Poeg. ,,

Markuse 1:1 Jeesusest Kristusest räägitakse nagu Jumala Pojast.

Luuka 1:35 on kirjutatud, et on sündinud Püha, keda nimetatakse Jumala Pojaks.

Arusaam, et Kristus on Jumala Poeg, on ilmutus, mis Jumalast tuleb.

,,Siis Siimon Peetrus vastas ning ütles: ,,Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.,, Ja Jeesus vastas ning ütles temale: ,,Õnnis oled sa, Siimon, Joona poeg, sest liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid mu Isa, kes on taevas.,, (Mt. 16:16-17).

Ka Matteuse 11:27 on kirjutatud:

,, Kõik asjad on mu Isa annud minu kätte, ja ükski muu ei tunne Poega kui ainult Isa, ega ükski tunne Isa kui ainult Poeg ja see, kellele iganes Poeg tahab seda ilmutada. ,,

Selliselt Isa avaldab asjad indiviididele ja annab need Kristusele, kes siis inimestele Isa avaldab.

1.5.3. Jumala sõna ja kõrgeim vägi

Pole kahtlust, et Jumal on ebatavaline ja kõrgeim. Saalomon Õpetussõnade 30:4 - 6 peegeldab Jumala Sõna ja seda, et Temal on Poeg.

Kes on läinud taevasse ja on sealt jälle alla tulnud?

Kes on kogunud tuule oma pihkudesse?

Kes on sidunud vee, seda vaibasse mähkinud?

Kes on paigale pannud kõik maaääred`?

Mis on Ta nimi ja mis on Ta poja nimi? - Kas sa seda tead?

Jumala iga sõna (ELOAH) on selge, Tema on kilbiks neile, kes otsivad kaitset temalt!

Ära lisa midagi Tema sõnadele, et ta ei võtaks sind vastutusele ja sina ei jääks valelikuks!

Piibel seletab iseennast , ja Jumala sõna on antud kohe pärast küsimust. On selge, et see olemus ei ole Isa ja Poja segu, aga küll, et ennim Temal on Poeg.

Uues Testamendis selgesti on öeldud, et kummardamise objektiks on Isa. Johannese 4:21 Kristus hoiatas Samaaria naist, et tund tuleb, mil ei saa kummardada Isa ei tema mäel (Samaaras), ega Jeruusalemmas. Aga Johannese 4:23 ta ütleb selgesti:

,,Aga tund tuleb ja on nüüd juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões. Sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. ,,

Siin Kristus kummardamise objektiks edutab Isa, mitte iseennast. On küllaltki mõnitav , Johannese 3:14 ümber kujundades, kinnitada, et meil tuleb kummardada ülestõusnud Kristus, et Inimese Poega tuleb ülendada, samuti nagu Mooses kõrves mao ülendas. Risti löömine oli eesmärgiga, et inimene igavese elu omandaks, aga mitte selleks, et Kristus kummardamise objektiks teha, nagu seda ekslikult kinnitatakse. Sellisest ekslikust oletusest mõnikord tehakse ekslikke järeldusi, et kristlased Eikaristis Kristuse ihu ja verd kummardavad.

Eloah on Vana Testamendi Jumal. Jeesuse Kristuse Tempel ja Jumal Uues Testamendis. Jeruusalemma Tempel oli Eloahi Koda (Ezras 4:24, 5:2, 13, 15, 16, 17, 6:3, 5, 7,8, 16, 17, 7:23). Tema oli Iisraeli Eloah (Ezras 5:1, 7:15), Suur Taevane Eloah (Ezras 5:8, 12). Ta oli ohvrite toomise objektiks Templis (Ezras 6:10), kus veetis Oma Nime elu (Ezras 6:12). Ta käskis ehitada ja juhatas Templi ehitust (Ezras 6:14) ja pani preestrid Teda teenima (Ezras 6:18, 7:24) ja tema tahet täitma (Ezras 7:18). Seadused on Taeva Eloahi Seadused (Ezras 7:12,14). Neil, kes Eloahi Seadusi teavad, tuleb õpetada teisi, kes neid ei tea (Ezras 7:25). Ja kohtumõistmine toimub Eloahi Seaduste kohaselt (Ezras 7:26). See olevus on Isa, kes on ainuke Eloah ja Kõige Kõrgem Jumal, Messia ja kõikide Jumala Poegade Isa.

 

 

 

2 peatükk

Lunastamise Plaan

 

2.1. Inimkonna pattulangemine

I Inimene loodi Jumala näo ja sarnasuse järele (Gen. 1:27-27). Aadam ja Eeva said neetud sõnakuulmatuse pärast (Gen. 3:16-19). Nende mässamise tõttu patt ja tulemusena surm on tulnud kogu inimkonna üle (1.Ko. 15:22; Rom. 5:12).

2.2. Inimkonna lunastamine

Jumal ei soovi, et mõni hukkuks (2. Pe. 3:9). Et inimesel oleks võimalus patu karistusest, mis on surm, pääseda, Jumal rajas Lunastamise Plaani, nähes ette oma Poja Jeesuse Kristuse ohvrisurma ja tema ülestõusmise (Jh. 3:16). Plaan on tulevane saak, mille esimene vili nendest, kes on surnud, on Kristus (1. Ko. 15:20). Lunastamise Plaan avaldatakse iga - aastastes Piibli Pühades Päevades (Lev. 23).

2.3. Piibel kui innustatud tõde

Kristus ütles: ,, Kirjutatud on:inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast,mis lähtub Jumala suust.,, (Mt. 4:4). Piibel on tuntud ka nagu Kiri (Dan. 10;21), mis on suunatud inimkonna lunastamiseks ja on Jumala väe ilmutus (Ex.9;16; Ro. 9:17). Lunastamise vahendaja on Jeesus Kristus (Ro.10.11), kellest kuulutati ette alates Moosese kirjadest ja Prohvetite raamatutest (Luuka 24:27). Ettekuulutused on Kiri (Mt. 26:56; Rom. 1:2). Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks ja juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele tööle valmistatud (2. Ti. 3:16-17).

Kristuse un Apostlite ajal Kiri oli Vana Testament (Mt. 21;42; Markuse 12:10; Ap. 17:2). On öeldud (2.Ti. 3:16), et Vana Testament on Kiri, mis on Jumala poolt sisendatud või inspireeritud Kiri. Uus Testament on Vana Testamendi täiendus. Ta Vanat Testamenti ei asenda.

Vana Testament meie õpetuseks oli juba muistsel ajal kirjutatud, et kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu meil lootus oleks (Ro. 15:4). Eksimused tekivad Kirja mittemõistmisest (Mt. 22:29; Mk. 12:24). Beroiaanlased uurisid iga päev Kirjast, kas see on nõnda, nagu kuulutati. Ja Kiri sai hinnatud väga õilis olevat (Ap. 17:11). Piibli ühine sisustus on moodustatud kõikide kirjutiste osadest ,,siit natukese kaupa, sealt natukese kaupa,, (Jesaja 28:10). Kiri näitab, et Jeesus oli Messia ehk Kristus (Ap. 18:28). See on Kristus, kes Püha Vaimu abiga avab mõistuse kõikidel väljavalitutel, Apostlitega alates, nõnda et Kirjadest aru saada (Luuka 24:45).

Vana Testamendi Kiri peab täide minema (Mt. 26:54, 56; Mrk. 12:10, 14:49), ja seda ei saa ära muuta (Jh. 10;35). Paljud kohad Kirjas on suunatud Kristusele ja täitunud Temas või ka Kristuses täituvad tema teise tulemise ajal (Ilm. 1:7, 12:10, 17:14, 19:11 - 21), kui ta tuleb suure väe ja auhiilgusega (Mt. 24:30).

2.4 Patukahetsus ja tagasitulek

Et inimkond võiks elada ja igavese elu omandada, Jumal nõuab pattude kahetsemist. Kuni inimene ei ole patust pööratud, ta on hukkaminemisele määratud (Luuka 13:3,5).

Kristus läkitati kõike inimkonda pattude kahetsemiseks üles kutsuma (Luuka 11:32). Kristus oma missiooni alustas pärast Ristija Johannese vangi panemist (Mt. 3:22-24, 4:12). Johannese vangi panemine toimus varsti pärast Pasaa ja hapendamata leiva pühasid 28. aastal peale Kristust (Jh. 3:22 - 24, 4:12). Tema missioon algas nendel pühadel, keiser Tibeeriuse valitsuse viieteistkümnendal aastal (Luuka 3:1). Sellest ajast alates Jeesus hakkas kuulutama, öeldes:,,Parandage meelt, sest taevariik on lähedal,, (Mt. 4:17). Kristus läkitas oma apostlid patukahetsuse evangeeliumi kuulutama, andes neile meelevalla rüvedate vaimude ja deemonite üle (Mk. 6:7, 12; Luuka 10:1, 17-20).

Patukahetsus loetakse patukustutuse preluudiumiks (Ap. 8:22), et Issand võiks lasta kosumisajal tulla ja läkitaks inimkonna jaoks määratud Jeesuse Kristuse (Ap. 3:19-20).

Niinimetatud teadmatuse aegu Jumal on küll sallinud, kuid nüüd, peale Kristust, ta kuulutab kõigile inimestele, et nad peavad meelt parandama, sest ta on seadnud päeva, mil ta tahab kohut mõista (Ap.15:3).

Pärast meeleparandamist ja Jumala poole tagasi pöördumist patustel tuleb teha õigeid meeleparanduse tegusid (Ap. 26:20).

Efesose Kirik kutsutakse üles kahetsema ja meelde tuletama seda, kust nad on langenud, ja tegema jälle oma esimesi tegusid (Ilm. 2:5). Kahetsema kutsuti ka Pergamoni Kirik (Ilm. 2:16) ja Tüatiira Kirik (Ilm. 2:21 - 22), kus Apostlite õpetust oli mõjutanud valet kuulutajate avaldatud maailmavaated. Ka Sardese kogudus kutsuti üles pöördumisele, või Kistus tuleb nende juurde kui varas öösel, ja nad ei tea, mil tunnil ta tuleb (Ilm. 3:3). Ta noomib ja karistab kõiki, kes Kristust armastavad. Ta nõuab, et nemad (sel juhul Laodikea kogudus) oleksid hoolsad ja parandaksid meelt (Ilm. 3:19). Meeleparandus on kõikides Jumala Kirikutes, ja see on nende kohustus (Jh. 5:19:20).

2.5. Ristimine

Kõik meelevald pärast Tema ülestõusmist anti Kristusele (Mt. 28:18). Ta käskis, et tema jüngrid läheksid ja teeksid jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse (Mt. 28:19), ja õpetades neid pidama kõike, mida Tema on käskinud. Selliselt Kristus võiks olla koos nendega alati, kuni maailma - ajastu otsani (Mt. 28:20).

Püha Vaimu anni saamiseks (Ap. 2:38), meeleparandusele tuleb lisada ristimine. Te ei või Püha Vaimu osaliseks saada, kui te oma patte ei kahetse ja end ristida ei lase, selliselt uuesti taassündides. Kui te ülalt ei ole sündinud, te Jumala Riiki ei pääse (Jh. 3:3, 5). Patukahetsus on eelduseks ristimiseks ja Püha Vaimu osaks saamiseks. Seepärast imikute ristimine nagu Piibliga vastuolus olev, on loogiliselt lubamatu. Kahetsemise eeldus on toonitatud ka Ristija Johannese missiooniga, mis valmistab ette tee ristimiseks Püha Vaimuga Kristuses (Mk. 1:4, 8). Johannes teatas, et Kristus ristib Püha Vaimu ja tulega, neid, kes pattu ei kahetse (nimetatud aganateks), kustutamatu tules põletades (Luuka 3:16 - 17). Püha Vaimu antakse Jumala tahte jörele. Pärast palvet, mis toimub käte pealepanemisega, Püha Vaim tuleb inimesse. Seda omastakse ka igale tööviisile. Püha Vaim tegutseb enne ristimist, igat inimest puudutades. Väljavalituid Püha Vaim Kristuse läbi viib Jumala juurde (Eebr. 7:25). Nagu see on Roomlaste 8:23 öeldud, Vaimu esimene anne antakse inimese ristimise hetkel, mis selgelt avastab, et adopteerimine (perekonda vastuvõtmine) ei toimu kuni ihu lunastamiseni. Selliselt meie sünnime uuesti ja päev - päevalt jätkame kasvamist vaimus Jeesuses Kristuses, seni kuni Jumala ausse jõuame.

Püha Vaimu omastamine on vesi päästeallikaist, mida Jumal on lubanud Prohvetite läbi (Jes. 12:3). See Püha Vaimu vesi oli Jumala lubadus Jaakobile, mis on kirjeldatud Jesaja 44:43. Issand Jumal on elava vee allikas (Jer. 2:13, 17:13; samuti ka Cak. 14:8). Tema on elava vee jõgi (Ilm. 22:1). Kristus, Vaimust rääkides (Jh. 7:39), ütles,et temast elav vesi voolab (Jh. 4:10 - 14, 7:38; Jesaja 21:3, 55:1, 58:11; Ecechiela 47:1). Iisrael on vaimselt puhastunud Ecechiela raamatus kirjeldatud püha veega, mis on elu - vesi ehk Püha Vaim. Väljavalitud seda vett saavad tasuta (Ilm. 22:17).

 

3. peatükk

Inimese kohustusi puudutavad doktriinid

 

3.1. Palvetamine ja jumalateenistus

3.1.1. Jumal palvetamise ja jumalateenistuseobjektina

3.1.1.1. Jumalateenistuse objekt

Väljavalitute peamiseks positsiooniks ja põhimõtteliseks tunnuseks on olnud nende absoluutne monoteism ja usk alluvuse suhetele Jeesuse Kristusega. Meie ei kummarda ühtegi teist Elohimi, kui ainult Jumalat (Ex. 34:14; Deut. 11:16), või ka meid hävitatakse (Deut. 30:17 - 18). Oma esimese käsuna Jumal andis:

,,Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõi sind välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla teisi Jumalaid minu ees,, (Ex. 20:2,3).

Mõistega minu ees tuleb mõista kõrval, paraleelselt minuga minu asemel. Jumal tuleb meil vastu võtta nagu Jumal Isa.

Meil tuleb meie Jumalat armastada ja Teda teenida kogu meie südame ja hingega, see tähendab - kogu meie olemusega. Siis Tema meie maale annab vihma õigel ajal, et meie oma vilja, oma värske veini mahla ja oma õli saaksime koguda (Deut: 11:13-15). Ometi meil on Uus Testament, millega Jumal oma käsud meie mõttesse paneb ja meie südametesse kirjutab. Tema on meie Jumal ja meie oleme Tema sulased, kummardades Teda, hoides Tema käske oma tõelises olemuses (Eebr. 8:10-13).

Meil tuleb kummardada see Issand Jumal (Deut. 26:10; 1:3, 15:25). Ta on Ainuke Tõeline Jumal, Jumal Isa. Igavese elu eeldus on see, et meil tuleb tunnistada Teda ja Tema Poega Jeesust Kristust (Jh. 17:3). Meie anname Issandale Tema Nime au ja pühas ehtes Tedakummardame (Ps. 29:2, 96:9). Kõik ilmamaa kummardab Teda, kiidab Tema Nime (Ps. 66:4). See on ennustus, mis täituma peab. Kõik rahvad, milliseid Tema on loonud, tulevad ja värisedes põlviliTema palge ette heidavad (Ps. 96:9), ja Tema nime austavad, sest Tema ainuke on Jumal (Ps. 86:9 - 10). Issand - meie looja. Ta on meie Jumal, ja meie Tema lambad, kes on Tema käe all (Ps. 95:6-7). Ta on Püha (Ps. 99:5, 9). Arusaam, kellele me teenime, on ka kahe sümboliga märgitud, mis koos Jumala looduse mõistmisega rajab aluse väljavalitute kinnitamiseks (tembeldamiseks). Need kaks sümbolit on:

Sabat (Ex. 20:8,10,11; Deut. 5:12). Sabat on sümbol meie ja Jumala vahel, mis teeb meid pühaks (Ex. 31:12 - 14); ja

Paasa ja Hapnemata leiva püha. Pasaa ja Hapnemata leiva püha on märk ja meeldetuletus et, nagu on Exodus 13:9. 16 . kirjutatud, need pühad, kaasaarvatud Hapnemata leiva püha, on selle Issanda Seaduse märk (Deut. 6:8), ja Iisraeli lunastamise märk (Deut. 6:10), mis, nagu see Uuest Testamendist lähtub, käib kõikide kohta, kes Kristuses on (Ro.9:6, 11:25-26).

Need Seaduste märgid (sümbolid) - Sabat, Paasa ja Hapnemata leiva püha, on spetsiaalselt plaanitud, et leida kaitset ebajumaluse vastu (Deut. 11:16). Need kaks märki on pitserid Issanda väljavalitute kätel, otsaesistel, ja koos Püha Vaimuga moodustab aluse 144,000 viimastel päevadel pitseerimiseks (Ilm. 7:3). Need inimesed viivad Püha Päeva rahusse.

Kristus ütles: Sina pead Issandat, oma Jumalat, kummardama ja ükspäinis teda teenima (Mt. 4:10; Luuka 4:8). Seega teenimine Piibli tärminites on kummardamine.

Jumala kummardamine inimeste ettekirjutuste kohaselt on asjatu (Mt.15:8 - 9 ). Sest Isa soovib, et meie kummardame Teda Vaimus ja tões (Jh. 4:21 - 24). Sest õiged ümberlõigatud oleme meie - need, kes Jumalat teenime vaimus, ja kiitleme Kristusest Jeesusest ega looda liha peale (Fil. 3:3). Kõik Vanemate Koosolekust, Kristust kaasaarvates, kummardavad Jumalat, kes kõik asjad on loonud ja kelle tahtel on loodud ja eksisteerivad ka nemad (Ilm. 4:10 - 11). Kristuse käsul nii Seadusega (Ex. 20:3), kui ka ilmutuse läbi meie Jumalat kummardame (Ilm. 22:9).

3.1.1.2 Palvetamise objekt

Inimesed paluvad Issandat Jumalat (Ps. 39:13, 54:3), kes kuulab ära. Ja kõik, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate (Mt. 21:22). Kristus palvega oma Jumalale ja meie Jumalale, kes on Isa (Luuka 6:12), oli eeskujuks inimestele. Näidiseks, kuidas paluda, on leitav Issanda palves , mis on palve struktuuri näidis, mida Kristus on andnud (Luuka 11:2-4).

Väljavalitute esmane eesmärk ja ülesanne on palvetamine ja teenimine sõnas (Ap. 6:4). Vanemate Kogule on tehtud ülesandeks pühakute palvetele järelevalvamine (Ilm. 5:8).

3.1.1.3 Individuaalsed ja kollektiivsed palvetamised teiste heaks

Kollektiivse üksmeelsuses palvetamise eeskujuks on Apostlid (Ap. 1:14). Seda tegi kogu kogudus (Ap. 12:5).

Palvetamine ei ole mõeldud ainult kirikule, see on ka nende jaoks, kel on ägarus, aga kes ometi ei mõista ja ei alistu Jumala õigusele. Sest käsu lõppsiht on Kristus õiguseks igaühele, kes usub (Ro. 10:1-4).

Palvetamine osutab abi. Osutatud halstuse eest, mida paljud on palunud, paljud omakorda on ka tänu avaldanud(2. Ko. 1:11). Palvetamine peab vaimus toimuma (Efez. 6:18) ja peab järeleandmatu olema (Kol. 4:2 - 4). See on abi võimalusel tões ja õiguses püsida (Efez.6:14).

Õiglase inimese palvetamine on väga tugev oma tagajärgedes. Usus tugev palvetamine ravib terveks haiged ja kindlustab pattude andeksandmise. Seepärast me üks - teisele kahetseme oma patte ja palvetame üks - teise eest, et terveks ravitud saaksime (Jak. 5:15 - 16).

3.2. Seos Lunastamise ja Seaduste vahel

3.2.1. Jumal on meie kalju

Jumal on meie kalju, meie jõud ja meie Lunastus, kellele me võime lootma jääda ja kus me varjupaika leiame (Ps. 18:1 - 3). Me Teda usaldame ja ei karda teda (Jes. 12:2). Pääste tunnetuse andmine on Kristuse ja Prohvetite funktsioon (Luuka 1:77). Seesinased teadmised on kirikus levinud, kus pühakud on Jumala saladuste majapidajaiks (1. Ko. 4:1). Õndsus tuleb juutidelt (Jh. 4:22), aga ometi Kristuses see on kättesaadav neile, kes Jumalat vaimus ja tões kummardavad (Jh. 4:23-24). Ja ühegi muu sees ei ole päästet, sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse (Ap. 4:12). Selliselt lunastus antakse evangeeliumiga, mis on Jumala vägi õndsaksaamiseks igaühele, kes usub, nii juudile esiti kui ka kreeklasele. Sest evangeeliumis saab ilmsiks Jumala õigus usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: ,,Õige elab usust,, (Ro. 1:14-17). Sest Jumal ei ole meid pannud viha alla, vaid pääste omandamisele meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi(1. Tes. 5:9).

Kurvastus Jumala meele järele saavutab meeleparanduse, mis toob pääste (2. Ko.7:10). Sellega siis evangeelium on tõe sõna, ja seepärast lunastamise evangeelium, mis tulemusena patukahetsejaid Püha Vaimuga pitseerib (Efez. 1:13). Lunastamine saadakse Pühakirjast. Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik juhatamiseks ja patukahetseja lunastamiseks usus ja õiguses, mis Jeesuses Kristuses tuginevad (2. Ti. 3:15 - 16). Olgugi et ta oli Poeg, ta õppis kuulekust sellest, millest kannatanud on. Ja täiuslikkuse saavutanud, ta on saanud igaveseks lunastamise allikaks kõigile, kes tema sõna kuulavad(Eebr. 5:8-9).

Nõnda tema, kes üks kord on ohvriks toodud,et ära võtta paljude patud, ilmub teist korda lunastuseks neile, kes teda ootavad (Heebr. 9:28). Seepärast lunastus on kättesaadav kõigile, ja see on usaldatud pühakutele (Juuda 3). Selliselt ei ole mingisugust muud ilmutust peale selle, mida Jumal on Jeesusele Kristusele on andnud, ja Johannesele edastanud. Kõik inimkonna lunastamiseks hädavajalik on Piiblisse hõlmatud. Lunastus ja võim ja au kuulub Jumalale, ja Tema selle on Oma sulastele Jeesuse Kristuse läbi ilmutanud, ja see ei ole muudetav (Ilm. 22:18-19).

Pühakute lõplik pitseerimine toimub Püha Vaimu läbi, Jumala Seadusele tuginedes, nagu see Piiblis on avaldatud, Vanas Testamendis ilmutuse Seaduses, kohta.

Kristus Siinai Mäel nagu Juuresoleku või Testamendi Ingel, Jahve Ingel, andis käsuõpetuse. Tema utles, et:

,,Kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest enne kui kõik on sündinud. Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab inimesi, teda hüütakse vähimaks Taevariigis; aga kes seda mööda teeb ja nõnda õpetab, teda hüütakse suureks taevariigis . ,, (Mt. 5:18 - 19).

Selliselt Kristus mingil moel ei tühistanud Seadust. Ta järgis Seadusi ja pani inimesi samuti tegema. Käsuõpetus ja prohvetid ulatavad Johanneseni; sellest ajast peale kuulutatakse Jumala riigi Häid Sõnumeid, ja igaüks väevõimul tungib sinna sisse (Luuka 16:16).

Aga kergem on, et taevas ja maa hukka lähevad, kui et üks täheke käsuõpetusest hävib (Luuka 16:17).

Käsuõpetust, mida Moosese läbi anti, siiski ei täidetud (Jh. 7:19). Need, kes ilma Käsuta on pattu teinud, lähevad ka hukka ilma Käsuta. Ja need, kes Käsu all on pattu teinud, nende üle mõistetakse ka kohut Käsu järele (Ro. 2:12), sest patt on käsuvastane ja Käsu üleastumine (1.Jh. 3:4). Ümberlõikamine toimub südames, ja Seaduse doktriinidest kinnipidamine on ümberlõpkamise mõõdupuu. See, kes Seadust järgib, omas südames on ümberlõigatud, kuna see, kes on ümberlõigatud, aga Seadust siiski ei järgi, on samane, mis jumalasalgaja. Juudid on need, kes käsuõpetusest kinni peavad, ja nende südamed on juutide südamed, ometi need, kes end juutideks loevad aga sellised ei ole, nende üle mõistetakse kohut (Ilm. 3:9) ja hävitatakse pühakute ees. (Sellist hävitamist tõlgitakse ka nagu kummardamist, mis käib ka Kristuse ja väljavalitute kohta).

Käsuõpetus on püha ja käsud on õiglased, head ja pühad (Ro.7:12). Niisiis, mitte käsuõpetus ei ole surma põhjuseks, aga pigemini seda on patt, mis on käsuõpetusest üleastumine, inimeste seas tegutsedes (Ro. 7:13).

Käsuõpetus on vaimne, aga inimkond - lihalik, ja müüdud patu alla (Ro. 7:14). Tõeliselt pööratud inimese seesmine inimene rõõmuga nõustub Jumala käsuõpetuse Seadusega (Ps.119:1; Ro. 7:22). Sest käsud inimese viivad Kristuse juurde, kes on käsu lõppsihiks (Ro. 10:4). Kui inimest juhatab vaim, siis ta enam ei ole käsu all (Gal. 5:18). Mitte seepärast, et Seadus kaotatud oleks, aga ennem küll seepärast, et seesmise soovi ja õige teoviisi tagajärjel sellest on kinni peetud, ja et see meis sügametesse on sisse kirjutatud (Hebr. 8:10 - 13). Jumala käsud täidetakse usuga, mitte tegudega (Ro. 9:32). Käskudele allumine on kohustuslikuks eelduseks Püha Vaimu enesesse jätmiseks, sest Päha Vaim elab nendes, kes tema käske peavad (1. Jh. 3:24; Ap. 5:32). Seepärast ei ole võimalik kristlane olla, armastada Jumalat ja Kristust, kui käskudest kinni ei peeta. See hõlmab enesesse kohustuslikuna ka neljanda käsu - Sabatist kinnipidamise.

3.2.2 Lunastus armu läbi

Jumala arm on tõestanud lunastuse võimaluse kõikidele inimestele, õpetades meid, et me hülgaksime jumalakartmatu elu ja maailma himud ning elaksime mõistlikult, õieti ja jumalakartlikult praegusel maailmaajastul, oodates õndsa lootuse täitumist - Suure Jumala ning meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse auhiilguse ilmumist (Tiit.2:11; vt. Marsal RSV Sissekirjutatud Kreeka - Inglise Uus Testament). Kristus on Suure Jumala, kes on meie lunastaja (Tiit. 2:10) austuse ilmutus. Seepärast arm on Jeesuse Kristuse tegevuse tagajärg.

Kirik on kaitstud Jumala väes, usu läbi õndsuse jaoks, mis on valmis tulema viimasel ajal (1.Pe. 1:5). Usu eesmärk on hingede õndsus. Prohvetid on ennustanud lunastust, ometi nad ei teadnud aega või Messia isikut, kui nad ette ilmutasid Kristust tabavaid kannatusi ja neile järgnevaid austusi (1.Pe. 1:9-10).

Patt tuli maailma Adama kaudu ja valitses Aadamast Mooseseni. Patu tulemus oli surm (Ro. 5:12). Patt oli maailmas enne kui Moosesele anti käsuõpetus (Ro. 5:13). Niisiis Käsu tulemus oli juba Aadamal teada, kuid pattu ei arvata süüks seal, kus ei ole Käsku. Seega armuand on võimalik inimese patust ja Käsust lunastamisega. Kus Käsu varjus suureneb patt, seal paljuneb ka armuand (Ro. 5:15 - 21). Ühe inimese kuulekusega lugematud saavad õigeks armus, nagu arm valitseks õiguse kaudu igaveseks eluks Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi (Ro. 5:20-21).

Nii et ei ole siis nüüd mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses(Ro. 8:1). Käsu õigus täide viidaks meie sees, kes me käime Vaimu järele (Ro. 8:4).

Vaim suunab meelt Vaimu asjadele (Ro.8:5). Lihalised asjad on vaenus Jumala vastu. Need ei alistu Jumala Käsule, ega ei suudagi seda (Ro. 8:7). Seega lihalikku ehk parandamata meelt võib tunda ära vastuolust Jumala Käskude järgimisele.

Kristlastes elab see vaim, kes Kristuse on surnuist üles äratanud. See teeb ka elavaks meie surelikud ihud Vaimu läbi, kes meis elab (Ro. 8:11). Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed (Ro. 8:14), ja see on Jumala arm. Käsuõpetus on Moosese kaudu antud, ja Jeesuse Kristuse kaudu on arm ja tõde tulnud. Arendades oma Jumala lapse ideed, mis on meie vennale Jeesusele Kristusele antud, me hüüame Abba või Isa (Ro. 8:15).

Käsk iseenesest ei kindlusta õigeks saamise. Inimene saab õigeks usus Jeesusesse Kristusesse (Gal. 2:16). Elu, mida sellised inimesed elavad,on elu usus Jumala Pojasse (Gal. 2:20). Käsu läbi me käsule sureme, et võiksime elada Jumalale (Gal. 2:19). Aga me ei keela ära Jumala armu, kui kuulame käsku, sest käsu kaudu meid ei tehta õigeks (Gal. 2:21). Käsuõpetust me järgime seepärast, et Vaim meil seda paneb tegema, ja Käsk see algab juba Jumala loomusest, mida me peame omaks võtma ja mille juures meil, samuti nagu Kristusel, on oma osa (2.Pe. 1:4).

Me saame õndsaks mitte käsu läbi, aga Jeesuse Kristuse armuga (Ap. 15:11). Patul ei ole võimu väljavalitute üle, sest nemad ei ole käsu all, vaid armu all, sest nemad on Jumala sulased (Ro. 6:14,15). Ometi me ei pea pattu tegema, käsku üleastudes, seepärast, et me Jumala sulased oleme, kes on õigeks tehtud ja ilma patuta, südamest saanud sõnakuulelikuks sellele õpetuse väljendusele, mille juurde meid on juhatatud (Ro. 6:17 - 18). Olgugi et me oma üleastumistes surnud olime, nüüd me koos Kristusega, oleme armus elavaks tehtud (Efez. 2:5). Koos Kristusega me oleme ülesäratatud ja taevasse kõrgendatud, et tulevates ajastutes Jeesuses Kristuses meil avalduks armu ja lahkuse ülevoolav rikkus (Efez. 2:6-7). Sest armust me oleme usus lunastatud. See ei ole inimese teene; see on Jumala kingitus, aga mitte meie tegude teene, seepärast õkski kiidelda ei tohi (Efez. 2:9). Selliselt me Jumala Vaimu läbi armus Käsku kuulame.

3.2.3 Kohustused vastavalt Käskudele

Käsuõpetuse täitmine on vääramatu kohustus, sest see ei ole tühistatud või muudetud (Mt. 5:18; Luuka 16:17). Kristuse ajal juudid käsuõpetust ei täitnud õieti (Jh. 7:19), traditsioonide kohaselt seda ikkeks muutes (Mt. 15:2-3, 6; Mk. 7:3, 5, 8-9, 13). Selliselt juutide õpetajad olid kiusanud Jumalat (Ap.15:10).

Ometi üle kõige on Jumala käskude täitmise kohustus. Käsud on iseseisvad ja neid ei tühistata kuni ajastute lõpuni, mis käivad inimkonna eksistentsi kohta.

3.2.3.1 Miks kristlased järgivad käsuõpetust?

Kristlased on lunastatud armuga, aga mitte käskude läbi. Miks siis ei või kahelda selles, et nemad tunnistavad ja järgivad käsuõpetust? See on seepärast, et:

Jumala käsuõpetus lähtub Jumala loomuse heatahtlikkusest.

Jumala käsuõpetus algab Jumala loomusest, ja sellisena ta jääb ighavesti, sest Jumal, tegelikult kõige maksimaalse headuse keskus, jääb muutmatuks. Markuse 10:18 Kristus ütles: # Miks sa mind nimetad heaks? Keegi muu ei ole hea, kui ainult Jumal. # või ka # Miks sa mult küsid, mis on hea; üksainus on, kes on hea. Ent kui sa tahad minna ellu sisse, siis pea käsud!#(Mt. 19:17). Jumala lahkus juhib meid tagasitulemiseks (Ro. 2:4). Jumala loomus on muutmatu omas heatahtlikkuses. Taeva Väed on tema loomuse osalised. Seepärast nad jäävad muutmatuks jumalikus loomus ja heatahtlikkuses.

Selliselt Kristus on seesama eile, täna ja igavesti (aioonas) (Heebr. 13:8). Väljavalitud, saades osa jumalikust loomust (2. Pe. 1:4), saavad jumaliku preestriameti, Melchisedeka, osanikeks, mis igavene (aparabaton), või hävimatu kuni ajastu lõpuni (aioona) (Heebr. 7:24). Kristus võib täielikult päästa need, kes tulevad tema läbi Jumala juurde (vt. Heebr. 7:25; Marsali Kreeka - inglise Sissekanne). Ometi ta ei ole kummardamise objektiks, mitte ka Jumal, kes oma tahtega käseb.

Jumala käsuõpetus jätkub usus, aga mitte tegudes (Ro. 9:32). Meil on Uus Testament, kus Isssand oma käsud paneb meie mõistustesse ja kirjutab meie südametesse. Ta on meie Jumal, ja meie oleme Tema rahvas, kummardades Teda ja täites Tema käsuõpetust omas vaimus (Heebr. 8:10 - 13). Seepärast välistel märkidel mingit tähtsust ei ole. Meie ümberlõikamine, mis teeb meid kristlasteks ja vaimse Iisraeli liikmeteks, on Jumala käskude täitmine meies (1. Ko. 7:19). Just Jumala käskude täitmine vihastab puuki ja põhjustab nende tagakiusamise (Ilmut. 12:17). Need on pühakud, kes kes Jumala käske ja Jeesuse tunnistust hoiavad (Ilm. 14:12).

3.2.3.2. Kristlased Jumala Templina

Pühakud on Jumala Tempel ehk pühakoda, naos, ja nendes elab Jumala vaim. Kui mõni hävitab Jumala Templi, Jumal hävitab tema. Sest Jumala Tempel on püha, ja need oleme meie (1. Ko. 3:16 - 17). Seepärast kristlased peavad oma kehad terved hoidma, et et need oleksid kohased Jumala Vaimu vastuvõtmiseks. Sest Jumal on öelnud, et tema saab meies elama, meie keskel ja Tema saab meie Jumal olema. Me peame pühad ja lahutatud olema. Jumal on meie Isa ja meie oleme Tema lapsed (2. Ko. 6:16 - 18; Lev. 26:12; Ecēchiēla 37 - 27; Jesaja 52:11; 2. Sam. 7:14).

Sellise tõe pärast kristlastel ei oleks vaja seltsida uskmatutega (2. Ko. 6:14). Nad peaksid puhastama endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest ja tegema täieliseks oma pühitsus Jumala kartuses (2. Ko. 7:1). Nad on välja valitud juba algusest peale, on valitud õndsuseks Vaimu pühitsemise ja tõe usu kaudu (2. Tessal. 2:13). Seepärast tõde on vaimse tervise eelduseks ja väljavalitute märk. Selliselt suunatud arengust nähtub, et Piibli üldistel seadustel on spetsiifilised tähendused ja põhjused. Nimetatud seadustele tuginedes, mõõdetakse Jumala tempel, altar ja need, kes seal kummardavad (Ilmut. 11:1).

3.2.4 Kümme käsku

Kirik peab järgima kümmet käsku, mis on hõlmatud Exodus 20:1 - 17 ja Deuteronomium 5:6 -21.

Esimene käsk on:

Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõi sind välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla teisi Jumalaid minu ees.

Jumal Isa on ainuke tõeline Jumal (Jh.17:3) ja ei ole Elohimi, kes oleks enne teda või Tema sarnane. On andeksandmatu kummardada mõnda muud jumalust, Jeesust Kristust kaasa arvates.

Teine käsk on:

Ära tee enesele kuju või jumalusi sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on maa peal, ega sellest, mis on maa all vees. Ära kummarda ega teeni neid, sest Mina, Issand, sinu Jumal, olen õiglane Jumal, kes vanemate patte nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga osutab heldust kuni tuhanda põlveni neile, kes Mind armastavad ja mu käske peavad.

Teha mingisuguseid pilte või kujusid, et neid kummardamiseks või sümboliteks kasutada, on patt. Seepärast Kirikul krutsifiks nagu sümbol on keelatud.

Käsud ise moodustavad kindla religioosse süsteemi identifikatsiooni aspekti ja selliselt savad kindlustuse.

Kolmas käsk on:

Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab.

Jumala nimi tähendab autoriteeti, seepärast nimetatud Seadus käib mitte ainult lihtsa profanatsiooni kohta, aga ka Kiriku autoriteedi vale kasutamise ja halva käitumise kohta nende vastu, kes Jeesuse Kristuse läbi Jumala heaks tegutsevad.

Neljas käsk on:

Pea meeles sabati päeva, et sa seda pühitsed. Kuus päeva sul tuleb tööd teha ja kõiki oma talitusi toimetada. Aga seitsmendal päeval on sabat, Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega mõni su lojustest, ka mitte võõras, kes on su väravais. Sest kuue päevaga Issand on taeva ja maa loonud, mere ja kõik, mis seal leidub, ja seitsmendal päeval Issand puhkas; seepärast Issand õnnistas sabati päeva, et see püha oleks.

Selliselt seitsmes, ehk sabati päev on kohustuslik. Ükski kristlane ei või teenida Jumalat ja mitte austada Sabati, mis meie kalendris on Laupäev. Mõne muu päeva Jumala kummardamiseks juurutamine mitte ainult ei riku nimetatud käsku, aga muutub ka ebajumalikuks sümboliks, olles ainult Jumala tahte täitmine , See on mässulisus ja on võrdsustatav nõidusega (1. Sam. 15:23). Ühenduses teise käsuga, see muutub ebajumaluseks. Samasugune efekt on ka sellise kalendri juurutamisel, kus nädal on kohandatud rotatsiooni pähimõtte alusele.

Esimesed neli käsku määravad meie suhted Jumalaga ja on lülitatud esimesesse ja peamisesse Seadusesse: Ja sul tuleb Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest armastada (Mk. 12:30). See on kõrgeim ja esimene käsk (Mt. 22:37 - 38).

Absoluutne identifikatsioon Jumalaga tekib nende käskude vastuvõtmise tagajärjel, vältides toiminguid, mis võiksid olla nende mittejärgimise põhjuseks.

Teine suurem käsk on:

Sul tuleb oma ligimest armastada nagu iseennast. Nendes kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos (Mt. 22:39; Mk. 12:31).

Nimetatud teine suurem käsk käib inimeste omavaheliste suhete kohta ja on ülejäänud kuues käsus kajastatud.

Viies käsk on:

Sa pead austama oma isa ja oma ema, et sa kaua elaks sellel maal, mille Issand, sinu Jumal, on sulle andnud.

Perekonnalised suhted on oluline inimlikkude suhete alus, ja sellised suhted väljenduvad ka laiemas religioosses struktuuris.

Kuues käsk on:

Sa ei tohi tappa.

Kristlased peavad kõrgemat Seadust järgima - mitte vihane oma venna vastu olla. Viha hoida tähendab oma ligimesele kurja tegema. Kes oma vennale vihane on, kuulub kohtu alla, aga kes oma vennale ,,tobu,, ütleb, kuulub Suurkohtu alla; aga kes ütleb: jumalasalgaja! see kuulub põrgutulle (Mt. 5:22).

Seitsmes käsk on:

Sa ei tohi abielu rikkuda.

Igaüks, kes naise peale vatab, teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames (Mt. 5:28).

Kaheksas käsk on:

Sa ei tohi varastada.

Varastamine on oma ligimesele kahju tegemine ja suhete Jumalaga katkestamine.

Üheksas käsk on:

Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana.

Juutidel sõnad õiglus ja tõelisus tähendavad ühte ja samat, ja see on oluline. Kristlane ei või õiglane olla, tõeline olemata. Õigluse vale tunnistusega moonutamine takistab kristlase lunastamise.

Kümnes käsk on:

Sa ei tohi himustada oma ligimese koda. Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, tema sulast, tema ümmardajat, härga ja eeslit ega midagi, mis su ligimesele kuulub.

Himustamine on protsess, kui materiaalsed või seksuaalsed asjad tõstetakse kõrgemale suhetest Jumalaga. Niisugusel juhul see muutub ebajumaluseks, mis tekitab muude soovide objekte ja on teiste käskudega vastuolus. Nii et käsud on omavahel tihedalt seotud, himustamine muutub ka teiste käskude rikkumise põhjuseks. Seepärast ei ole patu relatiivsust. Patt on seaduse rikkumine. Vaadates Exodus 20:13; Deuteronomium 5:17, 16:18, Kristuse käsuõpetuse mõistmise selgitus on antud Mateuse 5:21 - 48. (Vt. ka Luuka 12:57-59).

Vanemad neid käske alati peaksid oma lastele õpetama. Need peavad mõtete ja teo märkideks saama, ja peavad ukselahtritesse märgitud olema (Deut. 7:7-9).

3.2.5. Muud inimese käitumist määratlevad seadused

3.2.5.1. Söömise seadused

Söömise seadusi võib leida Levicitus 11:1-47 ja Deuteronomium 14:4-21. Need on formuleeeritud seepärast, et inimese keha tervislik oleks. Need seadused tuginevad tarkadele füüsilistele põhimõtetele. On seadus, et inimene peab püha olema ja kohane Püha Vaimu vastuvõtmiseks olema. Söömise seaduste aluseks on teaduslikud seadused. Deuteronomium 12:16 on keelatud vere kasutamine ja Levicitus 3:17 on leitav sealiha söömise keeld. Süüa ei tohi midagi, mis iseenesest on ära surnud, või mida on tükkideks kistud (Ecech. 44:31). Keelud puuvilja tarvitamise kohta on toodud Levicitus 19:23-26. Nendel seadustel on vaimne tähtsus.

3.2.5.2. Sabat

Seitsmenda päeva Sabati järgimine (vt. Ex. 20:8-11; Deut. 5:12-15) on Issanda käsk ja üks käsuõpetuse käskudest. Siin on igavesed, üleastumatud ettekirjutused kõikidele inimestele. Sabat on püha. See, kes rikub Sabati, see sureb ja kustutakse oma rahva seast (Ex. 31:14-15). Sabat on igavene testament ja märk Iisraeli ja Jumala vahel, tunnistades Teda Loojaks (Ex. 31:15-16). Kõik kristlased on vaimne Iisrael, ja kõik paganad möödapäsmatult peavad Iisraeli rahvaks saama. Seepärast Sabat on märk Jumala ja Tema rahva vahel igaveseks ajaks. Sabati üleastumise trahviks on surm, Püha Vaimu äravõtmine ja teiseks ülestõusmisajaks määramine (vt. Ilm. 20:5). Sabat on rõõm, ja seda tuleb austada nagu Issanda Püha Päeva. Sabat ei ole tühjade himude päev, aga küll püha koosolek (Jes. 58:13-14). Sel päeval ei tohi mingisugust tööd teha, või koormat kanda (Jer. 17:21-22).

Meie Issand järgis Sabati kogu oma elu aja (Mk. 6:2). Ka Apostlid järgisid Sabati (ja Pühade Päevi). Samuti ka meie seda peame järgima. Viimaste päevade ajal, Messia valitsemise ajal, Sabat, Uued Kuud ja Pühad Päevad jälle Seaduse jõusse saavad, ja rahvaid, kes seda ei arvesta, trahvitakse (Jes. 66:22; Cak. 14:16-19).

3.2.5.3. Noorkuupäevad

Noorkuupäevi hoitakse Seaduse all (Num. 10:10, 28:11 - 15; 1. Aja. 23:31; 2. Aja. 2; 4, 8:13, 31:3). Samuti nagu Sabatis, sel ajal on keelatud kauplemine (Aamos 8:5). Noorkuu pühasid järgisud nii Iisrael (Jes. 1:13 - 14; Ezras 3:5; Nech. 10:33; Ps. 81;3; Hoz. 2:11), samuti ka kirikud paljude sajandite vältel, Kirikud järgisid Noorkuud, Sabati ja Püha Päevi (Kol. 2:16). Samuti nagu Sabat, ka Noorkuude päevad taastatakse, kui tuleb Messia (Jes.66:23; 46:1, 3,6).

3.2.5.4. Iga - astased Pühad Päevad

Iga - aastaste Pühade Päevade kirjeldusi võib leida Levicitus 23: 1 - 44 ja Deuteronomium 16:1 - 16. Nimetatud Pühad Päevad kajastavad Issanda Lunastamise Plaani. Pühad Päevad on:

Paasapüha ja Hapnemata leiva pühad

Suvistepühad (Pentakost)

Sarvehäälepüha

Lepituspäev

Lehtmajade püha

Viimane suur päev

Need Pühad Päevad on kohustuslikud, ja neile on määratud tähtsus nagu sümbolitel Jumala ja Tema rahva vahel. Pühade Päevade vastu tuleb suhtuda samuti nagu Sabati vastu.

3.2.5.5. Abielu

Abielu on püha institutsioon. Selle tähendus on Kristuse ühendus Kirikuga Jumala armus (Ilm. 19:7, 9). Niisune sarnasuse selgitus on antud Matteuse 2:2 - 14. Abielu on progresiivne institutsioon Kristusega (Mt. 25:10), mis tugineb vaimsele küpsusele. Ülestõusmise ajal abielusid enam ei saa olema. Abielu on loodud inimestele, ja see ei ole inglite institutsioon (Mt. 22:30). Sest kui surnuist üles tõustakse,ei võeta naisi ega minda mehele (Mk. 12:25). Siis neid loetakse sedavõrd väärtuslikeks olevat, et ülestõusmise läbi järgmine tase saavutada. Ja inimesed siis saavad inglitele sarnased olema ja saavad Jumala Pojad olema (Lk 20:34-36).

Niisiis abielu on institutsioon, mis on mõeldud inimestele, kes lakkavad olemast, kui lõppeb olevuse inimlikk faas. Juba Aadami loomise ajast on määratud, et inimene jätab maha oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole, ja need kaks saavad üks liha olema (Gen. 2:24).

Naine saab naiseks seaduspäraselt, ja Issand abielust ootab jumalikku tulemust. Issand vihkab lahutust, mis on vägivald (Mal. 2:16). Mooses lubas lahutust, ometi kristlastel ei oleks vaja oma elukaaslast maha jätta, välja arvatud vaid juhtumeid, mis on seotud rüveduse veaga (Mt. 5:31-32). Keda Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu (Mt. 19:3-12). Kui usklik abielupool elab uskumatu abielupoolega, ka siis abielu tuleb säästa (1. Ko. 7:10-16).

3.2.6. Finansiaalne teenimine

3.2.6.1 Jumala suhtes.

Finansiaalsed kohustused Jumala suhtes on kirjeldatud Deuteronomium 12:5-19. Iga kristlase kohustus on toetada Kiriku tegevust. Selline põhimõte on tekkinud kümnise ohverdamisest preestrite ja leviitide läbi Iisraelis oleku ajast (Deut. 12:9-14), enne Templi moodustumist. Templi lõiv juurutati sisse võrdlustamise ajal. Lõivude sissenõudmise süsteemi juurutamine on kirjeldatud Nechemia 10:32. Selline töö jätkub Messia tuhandeaastase valitsemise läbi (Mal. 3:1-6). Maleachia 3:7 Jumal paneb rahval Tema juurde tagasi tulla, ja Tema siis pöördub tagasi nende juurde. Sellist tagasitulekut võib saavutada Jumala tööga, selle töö rahastamisega ja kümniste kohtutega (Mal. 3:7). Kümniste osade mittemaksmine on võrreldatav Jumalalt varastamisega (Mal. 3:8-10).

Kümniste kollektiivne äramaksmine annab kindlustunde, et Jumala töö võib edasi kesta, ja et Jumal vastutasuks maa vilju annab (Mal. 3:10 - 12).

Kiriku vastutus Jumala vastu on säilinud Apostlite ajast, olgugi et seda mitte alati ei praktiseeritud, või ka inimesed sellest vahel on loobunud)(2. Ko. 12:13 - 18). Kristus määras kahe kaupa vanemateks, ja neid nende töös toetas see kogudus, kus nad töötasid (Luuka 10:1-12). Neil, kes on seotud Templile teenimisega ja evangeeliumi kuulutavad, oleks vaja ka evangeeliumist elada (1.Ko. 9:13-14). Kiriku kohustus on ülal hoidma neid, kes kogu oma aja pühendavad õpetamiseks ja evangeeliumi kuulutamiseks ( 1.Ti. 5:17- 18; Deut. 24:14-15).

Kümnise osa Jumalale ohverdamine on vastu võetav, välja arvatud ainult juhtumeid, kui see on ebaausatest sissetulekutest antud, või ka siis, kui see on ebajumalatele toodud (1. Ko. 10:27). Kümnist tuleb Kirikule maksta seepärast, et ta võiks aidata neid, kellel abi on vajalik (1. Ti. 5:9-10, 16). Sellise osa sissenõudmine toimub kohalike kokkutulekute ajal, ja kümnes osa kümnisest, nagu see nähtub Numeri 18:26 ja Nechemia 10:37-39 öeldust, on maksetav kohalike kokkutulekute juhatajatele. Määrus esimestest viljadest näeb ette kohest tasumist (Ex.22:29).Esimesed esimestest viljadest Issanda ette tuleb viia viivitamatult, pühade alustamise ajal; ja kindlasti esimesel pühade õhtul (Ex. 23:19). Issandal püha on ka esiklaps (Num. 18:15-18).

3.2.6.2. Teiste suhtes

Aga, kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskumatu (1.Ti. 5:8).

Ükski kristlane ei tohi teistele palka kinni pidada või mitte maksta (Deut. 24:15). Ta peab kõik võlad ära korraldama, ja Sabati aastal tuleb andeks anda oma usuvenna võlad (Deut. 15:1-3; Nech. 10:31).

Kõmnise osa pühade ajal on Piiblis paljudes kohtades kirja pandud. Teist kümnise osa ei pea kodus ära kasutama, aga küll selle koha peal, millise Issand välja valib (Deut. 12: 17-19).

Sabati tsükli kolmandal aastal kümnise osa tuleb anda vaesetele (Deut. 14: 28, 16:12). Kolmanda kümnise osa aastad on 1994 - 95, 2001 - 02, 2008 - 09, 2015 - 16, 2022 - 23, 2030 - 31. Püha aasta - 2030 - 31 on uue juubelitsükli esimene kolmanda kümnise osa aasta ehk uus aastatuhat. See tugineb juubeli aastatele, mis on 27- 28 ja 77 - 78 aastates, nagu see on kirjeldatud Ecehieeli 1:1. Kolmanda kümnise osast võib loobuda või ära vahetada kooskõlas Kiriku põhiseadusega nendes piirkondades, kus on sarnane sotsiaalse kindlustuse süsteem.

Sabati aasta on maa puhkuse aasta, siis maa vilju võivad nautida kõik vaesed ja loomad (Ex. 23:10 - 11). Sabati aastad on: 1998 - 99, 2005 - 06, 2012 - 13, 2019 - 20, 2026 - 27, kus on hõlmatud ka juubeliaasta 2027-28.

Kes halastab vaese üle, laenab raha Issandale, ja Tema tasub talle tema hea töö eest (Pam. 19:17), ja tal siis midagi ei puudu (Pam. 28:27), ja tal saab vara taevas olema (Markuse 10:21). Jumal võib anda kõike igale ühele hea töö eest, rahuldades mitte ainult pühade vajadused, aga ka nii, et Jumalale saab tänu antud (2. Kor. 9:6-12).

3.2.7. Võitlemine ja valimised

3.2.7.1. Võitlemine

Pühad on Kõigekõrgeima Jumala preestrid. Kristlasele ei ole kohane võtta ära teise inimese elu (Ex. 20;13; Mt. 5:38 -48; Luuka 6:27 - 36). Kui Kristuse sulased oleks ilmalikust maailmast olnud, nad oleksid võidelnud nii, et neid ei oleks ilmalikud autoriteedid võita saanud (Jh. 18:36). Olgugi et kristlased maailmas elavad, nad ei võitle ilmalikus sõjas (2.Ko. 10:3). Kristlaste võitluse relvad, kindluste hävitamiseks, on jumaliku väe relvad (2.Ko. 10:4). Seepärast kristlase kohustus on palvetamisega toetada oma riigi valitsust ja ausalt tegutseda oma rahvuse heaolu kasuks, et Jumal oma väega seda kaitsta võiks.

3.2.7.2. Valimised

Kristlastel tuleb oma riigi seadusi järgida, välja arvatud juhtusid, kui need on Piibli seadustega vastuolus. Meil seadusega on määratud valimistel osaleda, ja, kui konflikti Piibli põhimõtetega ei ole, kristlased oma tunnistust võivad ka selliselt väljendada. Liidri valimise teel väljavalimine on tekkinud Deuteronomium 1:9 - 14 ja tuhandeaastase ilmutuse lõpus Hoosea 1:11. Lülitumist poliitilise võistluse tegevusse loetakse sõdimiseks.

 

 

 

 

 

 

4. peatükk

Doktriinid Messia suhtes

4.1 Kristuse algeksistents

Jeesus Kristus on alguses eksisteerinud vaimse olevusena. Ta on olnud juba kogu olevuse algusest peale (Jh.1:1) ja on kõige loodu esmasündinu (Kol. 1:15) ja sellega siis ka kogu Jumala loodu algus (Ilm. 3:14). Ta oli olevus, kes Vanas Testamendis on kirjeldatud nagu Ingel Jahve, Ilmutatud Ingel. Tema oli Ingel, kes Iisraeli Egiptusest Punase Mere kaudu välja viis. Tema oli Ingel Pilves ja Ingel, kes Moosesega kõneles Siinai mäel (Ap. 7:35-38). Tema oli El Bethel ehk El, Jumal ehk Jumala Koja Ülempreester (Gen. 28:17, 21-22, 31:11; Heebr. 3:1). Kristus oli HaElohimi Ingel (Gen. 31:11-13). Elohimiks teda määras tema Elohim (Ps. 45:6-7), kes oli Jumal Isa. Tema sellele, kes teda selleks määras, oli ustav nagu poeg, samuti nagu Mooses, nagu sulane oli ustav Jumala Kojale (Eebr. 3:2).

Kristus on ilmale tulnud, et tõele tunnistust anda (Jh. 18:37). Tema Riik maailma veel peab tulema. Tä on ette määratud enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud ilmsiks meie pärast (Pe. 1:20).

4.2. Risti löömine ja ülestõusmine

Kristus sai ilma läkitatud, et ta nagu tall (Ilm. 5:6 - 8) päästaks inimkonna ja võtaks enesele maailma patud (Mt. 1:21, 9:6; Mk. 3:28). Ta sai tapetud enne maailma loomist nagu Jumala jumaliku ilmutuse väljendus (Ilm.13:8).

Kuni inimkond ei usu, et Kristus on Messia, ta sureb oma pattudesse (Jh. 8:24).

Kristus suri meie pattude eest kirjade järele, ta maeti ja kolmandal päeval üles äratati (1. Ko. 15:3-4), pärast ilmudes rohkem kui 500 vennale (1.Ko. 15:5-6). Kristus oli juba ülestõusnud, juba eelmisel päeval, mida Pühapäevaks ehk nädala esimeseks päevaks nimetatakse (Jh. 20:1, Mk. 16:9-10). Ta oli kolm päeva maapõues, samuti nagu JonaTunnustäht (Mt. 12:39 - 40; vt. ka Luuka 24:6-8).

Kristus oli risti löödud (Mt. 27:32-50, Mk. 15:24-37; Luuka 23:33-46; Jh. 19:23-30) umbkaudu päeva kolmandal tunnil, s.o. kella üheksa paiku hommikul (Mk. 15:25) kuni üheksandsa tunnini, see on, kella kolmeni pärast lõunat. Ei ole mingisuguseid tõestusi selle kohta, kas see oli olnud tulp, või pärastpoole tuntav T- taoline rist. Olenemata sellest, risti märk ei ole usu sümboliks loetav, nagu selline silmavaade on tekkinud muistsete paganate eelarvamuslikust silmavaatest.

Kristus löödi risti, ja ta tõusis üles surnutest (Mk. 16:6). Pärast oma ülestõusmist ta siirdus oma Isa ja meie Isa, oma Jumala ja meie Jumala juurde (Jh. 20:11-18). Tema on Jumala paremal käel koos inglitega, ja talle on alistatud võimud ja väed (1.Pe. 3:22).

Apostlite kaudu Kristus andis Kirikule võimu patte andeks anda ja lunastada (Jh. 20:22 - 23).

4.3. Kristuse teine tulemine

Esimene kord Kristus tuli nagu ohver, et pattu lunastada. Ta ei tulnud mitte nagu Tsaar Messia, ja selleaegsed juudid sellest said valesti aru. Nad olid oodanud võidukuningat (Mt. 27:11, 29, 37; Luuka 23:2-3, 37-38; Jh. 19:14-16). Ometi Püha Vaimu läbi mõned teda tunnistasid Iisraeli Kuningaks (Jh. 1:49, 12:13-15), selliselt täites ennustused (Cak. 9:9).

Jeesus tuleb jälle tagasi nagu Kuningas Messia väega (Ilm. 17:14), ja teda saadavad inglid(Mt. 25:31). Tema tulemine saab nähtav olema nagu välgu sähvatused taevas (Mt. 24:27). Ta valitseb siis omas võimua koos ülestõusnud pühakutega (Ilm. 20:4).

Oma tulemisega Kristus hävitab ülekohtused (2.Te. 2:8) ja ilmalikud väed, ebaõiged võimud Saatani tegude läbi, tema petliku võimu, märkide ja imedega (2.Te. 2:9). Selline apostaasia Jumala Templi üle on saadetud seepärast, et see ei ole võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid võinud pääseda. Ja sellepärast Jumal läkitab neile vägeva eksituse, et nad hakkavad uskuma valet ( 2.Te. 2:10 - 12). Issand Jeesus hävitab oma suu vaimuga ebaõigeid ja teeb neile otsa oma tulemise austuses ilmumisega (2.Te. 2:8).

4.4. Kristuse tuhandeaastane valitsemine

Koos ülestõusnud pühakutega Kristus asutab tuhandeaastase valitsemise sellel planeedil (Ilm. 20:3 - 4). Tuhandeks aastaks Saatan seotakse ahelaisse ja heidetakse sügaviku pimedatesse lohkudesse ehk tartaroo, langenud inglite asemele (2. Pe. 2:4).Need, kes olid surmatud Jeesuse usu ja Jumala Sõna pärast, kes ei olnud kummardanud metsalist ja tema kuju ega olnud võtnud tema märki oma otsaesisele ja oma käe peale, need virguvad ellu ja valitsevad koos Kristusega tuhat aastat (Ilm. 20:4). See on esimene ülestõusmine (Ilm. 20:5). Aga muud surnud ei elustu mitte, kuni need tuhat aastat otsa saavad (Ilm. 20:5). Siis tuleb teine üldine ülestõusmine.

Kui need tuhat aastat täis saavad, siis Saatan lastakse jälle lahti,et ta eksitaks rahvaid, kes elavad ilmamaa kõigis piirkondades (Ilm. 20:7-8).Nad jälle kogunevad sõjaks, aga tuli taevast nad hävitab (Ilm. 20:9), siis Saatan hävitatakse. Siis tuleb ülestõusmine ja Kohus (Ilm. 20:13-15).

 

5. Peatükk

Kurjuse probleem

5.1. Kurjuse eksistents Taeva Vägede ülestõusu tagajärjel

Saatan heideti taevast välja mässulise vaimu patu eest, sest et soov ennast Jumal Isaga võrdlustada või temast isegi kõrgemale seada on ebajumalus (ehk kangekaelsus, nagu see on kirjutatud 1. Sam. 15:23). Saatan tahtis end võrdlustada Kõigekõrgemale Jumal Isale. Samal ajal Kristus ei pretendeerinud võrdsust Jumalaga, aga allus tema tahtele (Jh. 4:34).

Kes, Jumala nägu olles, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimese sarnaseks;

ja inimesena olles, ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani - pealegi ristisurmani!

Sellepärast ongi Jumal teda ülendanud kõrgele ja andnud temale nime üle kõigi nimede (Filip.2:6 - 9).

Jumal Kristust ülendas tema sõnakuulelikkuse pärast, sest tema ei soovinud Temaga võrdne olla või Jumalat kukutada, nagu seda oli soovinud kolmas elohimidest ehk bene elohim.

Luuka 10:18 Kristus on öelnud, et ta on näinud Saatanat välguna taevast alla kukkuvat. Saatan pühkis ära kolmandiku osa taevatähti ehk ingleid taevast (Ilm. 12:4). Ühes Saatanaga ka tema inglid visati maa peale (Ilm. 12:9). Sellist kaost sümboliseerib Ilmutusraamatus 8:10 kirjeldatu, kus kolmas ingel jälle demonstreerib kaost, kui hävitatakse kolmas osa olevuse Ingli Tähe kukkumise tagajärjel. Taevased Telgid mäsamisega jäeti maha. Taevased Telgid on Jumala eluase Taevas. Mässulised nägid, et kolmas osa sellest eluasemest likvideeritakse, ja maapealsed süsteemid avaldavad mõnitust Jumala Sõna ja Tema elu vastu, see on, nende vastu, kes taevas elavad (Ilm. 13:6). Jumal elab nii taevases eluasemes, mis on Taeva Telk, kui ka väljavalitutes, mis on Jumala maapealne asupaik.

5.2. Doktriinid ettemääratuse kohta

Kristuse läbi, Püha Vaimu abiga, Jumal avab mõistuse kõikidel väljavalitutel, juba Apostlitega alates, nõnda et nad Kirjadest aru (Luuka 24:45). Kristus rääkis sarnasustes, et need, kes õndsad ei ole, aru ei saaks. Selliselt nad tuleksid tagasi ja enne kohtupidamist saaksid päästetud saaksid(Mt. 13:10-17). Jumal on armuline ja ei soovi, et mõni kaoks. Seepärast, oma eesmärgile tuginedes, Ta on otsustanud kutsuda igaüht. Neid, keda ta on alguses määranud, Ta on otsustanud teha Oma Pojale sarnaseks, et nad võiksid esmasündinud paljude vendade seas olla. Keda Ta eelnevalt on lunastada otsustanud, neid ta ka on kutsunud; ja, keda Ta on kutsunud, neid Ta ka on õigeks teinud; aga, keda ta on õigeks teinud, neid Ta on ka austanud. Mida nüüd kõige selle kohta ütleme ? Kui Jumal on meie poolt, kes siis saavad meie vastu olema? (Ro. 8:28-31).

5.3. Surnute Riik

Surnute Riik on vaikus (Ps. 115:17) ja pimedus (Ps 143:3). Ei ole igavesti eksisteerivat hinge. Kõiki inimesi ootab samane saatus (Eccl. 9:3). Surnud midagi ei tea (Eccl. 9:5).

Mõned varem surnutest ei tõuse ülesse (Jes. 26:14).

Surnud pühakuid nimetatakse nagu magajad või unne vajunud (vt. Mt.9:24; Jh. 11:11;1.Ko. 11:30, 15:6, 18, 51;1.Tesal 4:13 - 15; 2.Pe. 3;4).

5.4. Surnutest ülestõusmine

Jumat teeb imet surnute keskel ja surnud tõusevad üles Teda austama (Ps.88:11). Armastust Tema kuulutab hauast (Ps. 88:12), kui surnud surmast ülesse tõusevad. Sest Iiab teadis, et tema Päästja on elus, ja lõpuks Tema tõuseb üles põrmust. Ja pärast seda, kui tema ihu saab purustatud ja ta saab ilma ihuta olema, Iiob teadis, et ta siiski saab Jumalat nägema (Iiob 19:25). Tema Teda saab nägema juba mitte nagu võõrast või vaenlast. Jumal saab tema poolt olema (Iiob 19:25-27).

Kristus tõusis üles surnutest, et me võiksime teada, et tema on Messia (Mt. 11:4-5). Laatsar oli tema väe näidis (Jh. 11:11). Seda päeva autoriteedid teadsid ja ootasid, et Messia tõuseb üles surnutest (Mt. 14:2).

Oli arusaadav, et mitte kõik meie ei lähe magama, aga meie kõik muutume, viimase pasuna hüüdes (1.Ko. 15:51). Paljud mitmed põlved veedavad unne langenult, aga teised, pühakud, saavad elavateks, kui viimasel päeval Messia tuleb. Kõik siis muudetakse vaimseteks ihudeks (1. Ko.15:44). Need, kes magasid, neid äratatakse üles. Need, kes kuni Issanda tulekuni on ellu jäänud, mitte millegagi ei saa ees olema neile, kes magasid (1. Te. 4:13 - 15). Issand tuleb taevast alla, peaingli häälel ja Jumala pasunal kõlades; siis esimesed tõusevad ülesse need, kes on usus Kristusele surnud. Selle järele kistakse neid, kes veel on üle jäänud, ülesse, Issandale vastu, et Issandaga alati koos olla (1. Te. 4:16-17).

Pärast ülestõusmist tuleb pühakute tuhandeaastane valitsus. Pühakud valitsevad rahvaste üle raudkepiga (Ilm. 2:26-27)

Pärast ülestõusmist abielu ei saa olema (Mt. 22:30). Pühakud äratatakse ülesse nagu vaimsed olevused. Kristus suri meie eest, et meie võiksime unest üles ärgata ja ühes temaga elada (1. Te. 5:10).

On tähtis teadlik olla sellest, et esimesel ülestõusmise ajal äratatakse üles ainult need, kes on õiged. Õigena olek (zedek ) ja õiglus eebrea keeles on üks ja sama sõna, ja tähendab ühte ja samat. Seepärast kahetsemata õigluse moonutamine võtab väljavalitutel ülestõusmise võimaluse.

5.5. Patuste karistamine

Inimkond allub õigluse treeningutele. Jumal ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele (2.Pe. 3:9).

Kui Jumal oma Vaimu tagasi võtaks, siis kõik elusolev heidaks hinge, ja inimene peaks jälle põrmuks saama (Iiab 34:15), ja hing ei oleks eksisteeriv.

See inimkonna osa, kes esimesel ülestõusmise ajal, mis on parim ülestõusmistest, ülesse ei äratata (Eebr. 11:35), äratatakse surnutest üles teisel ülestõusmise korral, pärast Messia tuhandeaastast valitsemist. See protsess saab kohutamise protsess olema, mis kestab rohkem kui sada aastat (Jesaja 65:20). Ülestõusmise otsus (Jh. 5:29) on üks korrektiividest ja õpetustest, et kõik inimkond oleks ettevalmistatud igavese elu vastuvõtmiseks . Sõnale Kohus (kriseoos) tähendus on Otsus.

Olemus on see, et need otsused saavad langetatud vastava tegevuse kohta. Sellistel otsustel võib olla karistuse ja kättemaksu kontseptsioon. Ometi need, kel ei ole võimalust olnud Jumalat tundma õppida, selle fakti eest karistatud ei saa. Patused allutatakse intensiivsele väljaõppele. Kui nad oma patte ei kahetse saja aasta jooksul, mis neile pärast esimest ülestõusmist saab antud, nad antakse surmale, ja neid hävitab Gehenna tuli (tõlgitud põrgu) (Mt.5:22, 29, 30, 10:28, 18:9, 23:15, 33; Mk. 9:43, 45, 47; Luuka 12:5; Jh. 3:6).

Uues Tetamendis on kolm sõna, milliseid tõlgitakse nagu põrgu. Need on: hade või Šeola, mis tähendab haud, või põrm, koht, kuhu maeti surnuid. Teine sõna on Gehenna, mis on juutide originaalsõna Hinnona orule. See oli koht, kus Jeruusalemmas põletati ära surnud loomad ja jäätmed. Seda sõna Jeesus kasutas selle viletsuse kirjeldamiseks, mis on surnu ihul ja hingel pärast kohtupäeva oodata (Mt. 10:28). Kolmas sõna on Tartaros, mis tähendab kuristikku, kuhu heidetakse need inglid, kes Jumala vastu olid mässanud.

Igavene karistus (kolasin, karistuse määramine), mis on Matteuse 25:46 märgitud, on opositsioon igavesele elule. See on lihtsalt surm. Karistuse mõte, nagu nõiteks timorias (Eebr. 10:29), on tekkinud õigeksmõistmise mõttest. 2. Korintlastele 2:6 on kasutatud sõna epitimia austusest nagu kodakondsusest. Seepärast karistusel on austuse nagu kodaniku likvideerimise mõte.

Niisiis, surnute igavesi piinu ei ole. Pühakud esimesel ülestõusmise ajal kutsutakse õpetustöö tegemiseks Tuhandeaastakul, et võiks deemone nende tegude eest karistada, ja maailmal oleks võrdlustavad standardid, millede järgi võib tulemusi määrata. Nad ei sure, sest et nende üle kohut mõistetakse nüüd. Nende kohta on öeldud, et nemad vajuvad unne.

Ülejäänud maailma osa, mis väljavalitute hulka ei kuulu, nende üle kohut nüüd ei mõisteta.Ülejäänud maailm äratatakse üles ja parandatakse järelvalve all, teisel ülestõusmise korral (Ilm. 20:12 - 13). Ei ole ühtegi teist ülestõusmist või karistamist, kui ainult teine ehk üldine ülestõusmine. Patukahetsejatel antakse igavene elu koos pühakutega, ja need, kes pattu ei kahetse, need lihtsalt surevad, ja nende ihud põletatakse.Pärast seda ka surm ehk surma riik visatakse tule merre (Ilm. 20:14). Messia tuleku ajal elusolevad patused surmatakse (Mal. 4:3), ja määratakse teiseks ülestõusmise korraks.

Teine ülestõusmine saab olema juudalaste karistamine selle eest, et nad ütlesid ära Kristusest. Nad olid kuningriigi lapsed, kes olid kõige äärmisemasse pimedusse heidetud (Mt. 8:12). Selle asemel, et neil jumalikust loomusest ja esimesest ülestõusmisest osa oleks (Pe. 1:4), nemad kui rahvas on teisele ülestõusmise korrale määrtatud . Juudat ei valitud välja esimesel ülestõusmise korral osalema. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on väljavalitud (Mt. 22:13-14). Paljud, kes Kristust tunnistavad, aga ütlevad ära tema väljavalitutest ja ei ole hoolsad (Mt. 25:51), tegelikult on määratud teisele ülestõusmise korrale(Mt. 25:51, 25:30), sest saab palju väljaheidetuid olema (Luuka 13:26-28) ja isegi need, keda esimesele ülestõusmise korrale äratatakse, korrastatakse prioriteetide järjekorda (Luuka 13:30).

 

6. Peatükk

Kogudus

6.1. Mis või milline on Kogudus?

Kristus ütles, et ta oma Koguduse ehitab kaljule, ja surma väed seda võita ei suuda (Mat.16:18). Kalju, millele Kogudus on ehitatud, on Jumal. Kogudus on indiviidide kogum. See ei ole ehitis või korporatiivne struktuur. Individuaalseid Kogudusi nimetatakse Jumala Kogudusteks (1.Ko.1:2; 2.Ko.1:1, samuti ka 1. Ko. 11:22 Korinti Koguduse suhtes). Üldiselt nende nimetuseks on nii Jumala Kogudus (Ap. 20: 28; Gal. 1:13;1.Ti. 3:5), kui ka Jumala Kogudused (1.Ko.11:16;1.Te.2:14;2.Te.1:4). 1.Ko. 14:34 on juttu usklike või pühade Kogudustest, sellega nimetades inimesi, kelledest Kogudus koosneb. Kogudus oli paljudes kohtades, ja igaüks nendest vastutasid oma tegevuse eest.

Indiviide kutsub Jumal, ja nemad antakse Kristusele (Jh. 17:11 - 12; Eebr. 2:13, 9:15). Iga päev Jumal liidab kogudusele paljusid päästetuid (Ap. 2:47). Kogudused identifitseeriti nende nende asukoha järgi (Ro. 16:1; 1.Ko. 1:2; 1.Te.1:1; 2.Te.1:1; 1.Pe. 5:13), ja tihti peale nad olid väikesed, või kodu Kogudused (Ro. 16:5, 23; 1.Ko. 16:19; Kol. 4:15; Phm. 1:2). Koguduse Kristus määrati kõikide asjade peaks Koguduses (Efez. 1:22). Jumal oma taevalikku võimu, Oma tarkuse avaldab läbi (Efez. 3:10). Kristus on Koguduse pea, ja see on tema ihu ja allub temale. Kristus on andunud Kogudusele, saades tema peaks, ja samuti oleks vaja meestel oma naiste vastu suhtuda (Efez. 5:23 - 26). Kogudus Kristuse ees peab olema puhas, ilma plekkideta, ilma kortsudeta või mõne teise sarnase puuduseta, et ta oleks püha ja veata (Efez. 5:27). Koguduse eest hoolitseb Kristus (Efez. 5:29). Kristus, olles Koguduse pea, oli esmasündinu surnute keskel, et selliselt olla ülim. Selliselt Kogudus, olles Kristuse ihu, on laulatatud Kristusega, nagu esimese ülestõusmise rühm, kui peigmees tuleb (Mt.25:1- 10; Kol. 1:18, 24). Kogudus hõlmab esmasündinu koguduse, ja nende nimed on taevasse kirjutatud (Eebr. 12:23). Jumala Koda on Elava Jumala Kogudus, tõe tugi ja alus. Niisiis, Jumala Koguduse aluseks on tõde (1.Ti. 3:15).

6.2. Koguduse organisatsioon

Kogudus nagu elusolend on vastutav tema liikmete heaolu eest (1.Ti.5:16). See toimub kohalikul tasemel.

Koguduse õpetajad on vanemad ja diakonid, keda usuvennad kohale valivad (Ap.1:22,26;6:3, 5-6,15:22; 1. Ko.16:3;2.Ko.8:19,23), ja kes Issanda nimel palvetavad ja ravitsevad haigeid vendi (Jh.5:14). Püha Vaim teeb neid karja, milleks on Jumala Kogudus, ülevaatajaiks (Ap. 20:28). Kogudused on autonoomsed (3. Jh. 1:9 - 10). Koguduste administratiivne töö tegemine jääb diakonide hooleks (Ro. 16:1), kes selleks tööks on proovitud (Fil. 1:1; 1.Ti.3:8 -13). Kogudusel on palju funktsioone - olla apostleiks, prohveteiks, õpetajaiks (Ap. 13:1), siis veel imetegude tegemine, terveks tegemine, abistamine ja valitsemine, mõnesugustes keeltes rääkimine (1. Ko. 12:28). Koguduse õpetus peab toimuma tuttavates keeltes, mis on aru saadavad, ja õpetus tuleb juuresolijatele selgitada (1.Ko. 14:4-6).

Koguduste kohustus on aidata Apostleid või evangeliste, kes on määratud suuremas ringkonnas, nagu seda on kohalikud Kogudused, töötama (Ap. 14:23, 15:3,4,22,18:22,20:17; 1. Ko.4:17).

Kristus mõnedele Kogudustele andis ülesandeid, ja igal nendest on ingel, kes neid kaitseb, et nad väljavalitutele eeskujuks oleks (Ilm. 2:1, 8,12,18; 3:1,7,14).

Kohtumõistmise funktsioonid tuleb tavalistel Koguduse liikmetel teostada, et nad areneksid ja valmistuksid Taeva Vägedes kohtumõistmisele (1.Ko.6:4).

6.3. Koguduse eesmärgid ja ülesanded

Koguduse esimene eesmärk on Jumala riigi evangeeliumi kuulutamise jätkamine, nagu seda Jeesus Kristus käskinud (Mt.4:17, 1:1; Mk. 1:38 - 39; Mk. 3:14, 16:15; Luuka 4:43, 9:60).

Kogudus peab kuulutama Rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja täielikku vabadust seotutele (Jesaja 61:1), samuti ka avama pimedate silmi (Luuka 4:18) ja haigetele ravimist (Luuka 9:2).

Kogudusel tuleb kuulutada Issanda meelepärast aastat (Luuka 4:19) ja tunnistada , et Kristus on Jumala määratud kohtumõistja elavate ja surnute üle (Ap. Teod 10:42).

Vanemate, kes püüavad kuulutada igal pool ja igas Koguduses (1.Ko.4:17) teiseks eesmärgiks on Koguduse karjastena ülevaatamine (Ap. 20:28). !. Korintlaste 12:28 kirjeldatud kingitused tuleb kasutada Koguduse arendamiseks. Sellised vaimuanded tuleb agaralt kasutada koguduse tõstmiseks (1.Ko.14:12). Iseenese maja juhtimine on eeskuju Jumala Koguduse juhtimiseks (1.Ti. 3:5).

6.4. Pühad toimingud

Need, kes on koguduses, on Püha Vaimu kutsutud (Ro.15:16), pühaks saama (1.Ko.1:2), Jumalas Isas armastatud ja Jeesuses Kristuses hoitud (Juuda 1).

Pühakuid Jumal teeb pühadeks Uue Testamendi vere läbi (Heebr.10:29) ja Kristuse ihu läbi (Heebr. 10:9 - 10). Siis pühad päästetakse ristimise läbi (1.Ko.6:11). Püha Vaim on meie Jumala Vaim, ja Jeesuse Kristuse nime läbi saame pühitsetud ja tema ohvri läbi puhtaks pestud, ning jätkatme usus Jumalasse (Ap. 26:18).

Väljavalitutele on tagatud andeksandmine halastuse läbi, ja usuga nemad sellise olukorra säilitavad ja toovad õnnistust teistele nii Koguduses, kui ka perekonnas (1.Ko.7.14). Uskmatu abikaasa ja laps on õnnistatud uskliku läbi. Väljavalitud õnnistatakse Kristuse ihusse, olles üks ihu Kristuses (Ro.12:5;1.Ko. 12:20-27), ja seepärast pühad talitused ei olene korporatiivsetest struktuuridest.

 

7. Peatükk

Jumala Riik

7.1. Jumala Riigi saabumine

Jumala Riigi saabumine on ennustatud nagu riigi tulemine, mis on piiramatu maiste valitsuste poolt, ja mis saabub Messia tulekuga ajastu lõpul (Tn.2: 44). Jumala Riiki kuulutas Kristus, kes ütles, et see on lähedale jõudnud (Mk 1:1415). Niisiis Riigil on kaks faasi. Esiteks, see on vaimne Riik ja teiseks, see on füüsiline Riik Messia tuhandeaastase valitsemise ajal.

7.1.1. Vaimne Riik

Kuni 30 aastani pärast Kristuse Pentakosti, Püha Vaim sai ainult mõnele prohvetile ja Iisraeli juhatajatele antud, kindlate eesmärkide täitmiseks. Ühelgil teisel rahva, isegi kuni paganate kirikusse 30 aastal pärast Kristust tulemiseni, Püha Vaimu ei olnud.

Püha Vaim inimkonnale anti pärast Kristuse surma 30 aasta Pentakostis, nagu Riigi esimene faas (Ap.2:1-4), mida ta nägi väega tulevat (Mk. 9:1). See võetakse vastu alandlikkuses ja püüdlikkuses teadmiste järele, nagu laps (Mk. 10:15). Enne kui inimene uuesti ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala Riiki näha (Jh.3:3-5).

Jumala Riigi saladused pühendatakse väljavalitutele, ja selle mõistmine tuleb Püha Vaimuga, sest Piibel on tähendussõnades kirjutatud (Lk.8:10). Jumala Riik ei ole mitte söömine ja joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus (Ro.14:17). Jumala Riik ei ole sõnades, vaid väes (1.Ko. 4:20).

Patukahetsus Riiki saamiseks on absoluutselt hädavajalik. Patused, kes oma patte kahetsevad, saavad sinna esimestena (Mt. 21:31-32). Väljavalitute kutsumine on üldine informatsiooni puistamine, mida võib külvamisega võrrelda (Mt.13:3 - 9). Seda puistatakse ja võetakse suure agarusega vastu Püha Vaimu läbi (Mt.13:44 -46). Seepärast palju on kutsutuid, aga vähe on väljavalituid (Mt.20:16; 22:14). Kutse kogub kõiki, ka väljavalituid, keda sõelutakse ajastu lõpus Messia tulemisega, või ka, surnute suhtes, ülestõusmise ajal (Mt.13:25 - 30, 36, 38-40, 47 - 50). Väljavalituid kutsutakse, seepärast õigeks tehtud ja ka austatud (Ro. 8:29).

Kui Riik Püha Vaimu läbi antakse, seda võib sinepiseemnega võrrelda, mis suureks puuks kasvab, või pärmiga, mis kogu taigna kerkima paneb (Mt.13:31-33), mis annab Jumalale võimaluse olla kõigeks kõigis (1.Ko.15:28).

Tingimus on selline, et kõigepealt peab Jumala Riiki ja Tema õigust otsima, kõik ülejäänud asjad siis lisatakse (Mt. 6:33). Jumala Riigi märk inimeses on võim deemonite üle (Mt. 12:28). Jumala tahte täitmine on tingimuseks, et Jumala Riiki Püha Vaimu läbi saada võiks. Kui seda ära ei kasutata, siis Riik saab ära võetud ja neile antud, kes tema vilja kannavad (Mt.21:31-34).

Taeva Riik ei tule väljaspoolt nähtavalt, sest ta on teie keskel (Lk. 17:20-21). Jumala Riiki, veel ka Taeva Riigiks nimetatud, Kristus ei saavuta Issanda tegevuse tagajärjel, mis on küll üks väljavalituse aspektidest, aga Jumal Isa tahet täites (Mt. 7:21). Jumala tahtmise alandliku täitmisega keegi saab suuremaks Taevariigis (Mt.18:3-4).

Need, keda hoitakse tagasi Taevariiki saamisest, on eriliselt nimetatud 1.Korintlaste 6:9 - 10; Galati 5:21 ja Efeeslaste5:5.

7.1.2. Kristuse tuhandeaastane valitsemine

Messia tuhandeaastane valitsemisaeg on nimetatud Ilmutuse 20:2-7.

7.1.2.1. Messia teistkordne saabumine

Piibelliku süsteemi Messia tagasituleku läbi uuendamine on nimetatud Cakaria 14:4. Kristus võrdlussõnade vahendusel ütles, et tema peab minema öra, et jälle tagasi tulla (Lk. 19:12).

Messia tuleb Õlimäele, ja koos väljavalitutega asutab oma valitsuse. Ta taastab Templi (Ap.15:16). Ta taastab piibelliku spsteemi, Sabati, Noorkuu-pühad ja igaastaseid pühade Päevade perioode. Kõikidel rahvastel tuleb saata oma esindajad jeruusalemmi Issandat paluma ja Lehtmajade püha pühitsema, või ka nad ei saa vihma vajaliku sesooni ajal (Cal. 14:16-19).

Tulemine on seotud suurte märkidega ja imedega, väes ja austuses (Mt.24:27, 30; Ilm. 1:7 ). Tema tulemine saab nähtav olema, ja seda taevased Märgid saadavad (Ilm. 6:12). Väed saavad vapustatud olema. Pöike läheb pimedaks ja kuu ei anna oma läiget (Mt.24:29; Ap. 2:20).Ta istub siis Kõigevägevama käe juures ja tuleb taevast. Selliselt Jumal annab Kristusele väe (Mt.26:24; Mk. 14:62; Lk. 21:27; Ap. 1:11).

Kristus tuleb Peaingel Miikael pasunahäälega (1.Te. 4:16 - 17; Ilm. 11:15).

Kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses, et austatud olla pühakute seas (2. Te.1:10) koos oma inglitega, ta eraldab siis rahvad üksteisest ja mõistab nende üle kohut (Mt. 25:31 - 46).

Väljavalitud, Jumala Riigi liikmed, kellele patukahetsuse kaudu on Püha Vaim antud, kes on ristitud ja käaskudest kinni pidanud, need äratatakse surnutest Kristuse tulemisega. See saab esimene ülestõusmine olema. Ülejäänud surnud ei elustu kuni tuhandeaastaku lõpuni. Siis tuleb teine ülestõusmine (Ilm. 20:4). Väljavalitutel on lootus ja põhjus Messiat oodata (1. Te.2:19; Ilm. 22:20). Väljavalitud peavad olema laitmatud pühaduses, et olla valmis selleks, et Kristus tuleb oma pühakutega (1.Te. 3:13;1.Te. 5:23). Et päästetud olla, oluline on tõe armastus (2.Te.2:8). Ulekohtuseid Issand hävitab oma suu vaimuga (2.Te.2:8). Kirik peab valvel olema ja ta ei tohi uinuda, sest Ta ei tea, millal Issand tulla võiks ( Ma. 13:35 -37; Ilm. 3:3; 11). Kristus tuleb, et õiglast kohut mõista ja sõdida nendega, kes Jumala käske ei ole kuulanud (L. 96:13; Ilm. 19:11). Tema tuleb tagasi ja otsustab kogu inimkonna tegude üle (Ilm. 22:12).

7.1.2.2 Iisraeli kokkukutsumine

Messia tagasitulekuga väljavalitud ja füüsilise iisraeli hulka kuuluvad, kellest mõned saavad preestritena kasutatud, kogu maailmast Jeruusalemma kokku kutsutakse (Js.11:12, 66:19-21).

7.1.2.3. Issanda päev

Enne Issanda päeva välöjavalitute seas tekkib mässamine ehk ärataganemine - ärataganemine tõest ja käsuõpetusest. Ilmneb hukatuse poeg, kes selliselt on nimetatud Jumala seadustest ärataganemise eest, kes tõstab enese üle kõige (2.Te. 2:3-8). Ta läheb Jumala Templisse ja ütleb enese olevat Jumala. Messia oma tulekuga selgitab välja ülekohtuse ja hävitab selle.

Issand hävitab need, kes Jeruusalemi vastu võitlevad. Inimesed, keda hävitatakse, satuvad paanikasse ja tegutsevad oma kaaslaste vastu (Cak.14:12 -13). See kõik toimub ootamatult (1.Te.5:2).

Suur häda tuleb üle maa. Kristus tuleb vihas ja kõik poevad varjule koobastesse ja mäe kaljudesse, sest keegi ei saa ära seista (Ilm.6:15 - 17). Viimastel päevadel Jumal tuleb pasuna häälte ja õnnetustega (Ilm. 8:7-21; 16:1 - 20). Issanda päevad, kus üks päev Issanda juures on nagu tuhat aastat, ja nagu me teame, et lõpus maa saab hävitatud. Planeet hävitatakse tulega (2.Pe.3:7-10,12), koos sellega hävitades ka kogu inimkonna.

Kõik Issanda Päeva juhtumid on suunatud sellele, et mõista kohut maa üle ja parandada inimkonda (Ju. 14 - 16). Väljavalitud, kes on patustanud, saadetakse tagasi maailma süsteemi, et neid Issanda Päeval päästa võiks, parandades neid teisel ülestõusmise korral (1.Ko.5:5). Seepärast on ainult kaks ülestõusmist.

7.1.3. Igavene Jumala Riik

7.1.3.1. Jumala tulemine

Kui Kristus on kohutanud kõik võimud ja autoriteedid, ta kogu süsteemi annab tagasi Jumalale (1.Ko. 15:24, 28). Siis Jumal tuleb maa peale ja lähetab siia taeva administratsiooni. Siis kogu maa täitub Tema auga (Js. 6:3) ja Jumal Tallega saavad selle süsteemi valguseks olema (Ilm. 21:23).

7.1.3.2. Uus maailm ja uus Jeruusalemm

Jesaja 65:17 on kirjutatud, et luuakse uus maa ja uued taevad. Iisraeli sugu ja nimi selles süsteemis püsivad Jumala ees (Js. 66:22) kuni tuhandeaasta lõpuni, siis kõik ihu vananeb. Jumal elab siis Tsiaanis, ja seda nimetatakse ustavaks linnaks (Sk. 8:3). Uus Jeruusalemmi linn tuleb maha taevast (Ilm. 3:12). Uus Jeruusalemm saab püha linn olema, mis tuleb üle uue maa ja taeva olevuse (Ilm. 21:1 - 4, 7, 10). Jumal asub inimeste juurde elama. Eelmisi asju enam ei nimetata (Js. 65:17). Meie ootame tema tõotuse järele uusi taevaid ja uut maad, kus vigus elab (2.Pe. 3:13). Paljud valitutest saavad Jumala Templi sammasteks (Ilm. 3:12). Niisiie see saab vaimne ehitis olema.

7.1.3.3. Inimkonna saatus

Valitutele usaldatakse planeedi administreerimine tuhandeaasta perioodiks (Lk.19:17, 19). Nad saavad inglitele sarnased olema (Mt. 22:30), pärandavad maa ja näevad Jumalat, sest nemad saavad Jumala Pojad olema (Mt. 5:3 - 11). See saab kõikide rahvaste kohta kehtima (Mt. 8:11). Jumal Isale see saab meelepärane olema (Lk.12:32). Sest kõik, keda Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed (Ro. 8:14).

Messia tuhandeaastane Valitsus on ainult vahend, et inimkonda valmistada ette tõelistele kohustustele, mis täidavad Jumala plaani, mis on juba enne maailma loomist ette määratud.

Inimkonna lõplik eesmärk on olla ettevalmistatul oma koha inglite hulgas sissevõtmiseks . Samuti ka enesele saadaoleva päranduse kättesaamine, mis on maa ja uuesti moodustatud universumi (Dan. 7:27, 12:3) arendamine ja juhtimine (L.8:1-9; Dan.2:44 - 45).

 

Lisa

Vaim Trinitarismis

Trinitaarlased eraldasid teoloogia niinimetatud lunastamise ökonoomiast Jeesuse Kristuse inkarnatsioonis. La Cugna (GOD FOR US The Trinity and Christian life, Harper San Francisko, 1991), rääkides Kolmainu doktriini arengust ja Lunastamise Plaani (ehk Soterioloogia) teoloogiast eraldamisest, nagu see on nähtavale tulnud Jeesuse Kristuse inkarnatsioonis, kirjutas, et Kapadoklased on orienteerinud teoloogia suunda, mis on soodustanud teoloogia eraldumist. Selline trajektoor, muidugi, viis

Pseidodioniisija via negativa - ni, ja, lõpuks, Palama Gregorija teoloogiani (6. peatükk).

Ladina Läänes, perioodil pärast Nikajat, sellised teoloogid nagu Poitera Hilarij, ja, võimalik, ka Ankira Marcellus, säilitasid sidemed jumalikkude hüpostaaside ja lunastamise ökonoomia vahel. Augustinus lõi hoopis teistsuguse suhtumise. Tema silmavaadete alguspunktiks oli mitte enam Isa monarhia, vaid aga jumalik substants, mida võrdselt jagavad kolm isikut. Selle asemel, et uurida teoloogia iseloomu, mis on ilmnenud Jeesuse Kristuse inkarnatsioonis ja jumalustamises Vaimuga, Augustinus otsis Kolmainu jälgi, mis oleksid võinud inimese hinges olla. Augustinuse püüdlused ,,füüsilise,, analoogia intra-kolmainuliste suhete suunas, tähendab, et pärast seda kolmainuline doktriin tajuti nagu ,,seesmine,, jumalus, ja see erineb sellest, mida meie teame Jumalast Kristuse Vaimu läbi (LaCugna, 44.p.).

Keskaja Ladina teoloogia järgis Augustinusele ja teoloogia eraldamisele ökonoomiast ehk soterioloogiast. Kogu süsteem segunes neoplatonismiga ja müstitsismiga.

Tähtis LaCugna tunnetus on see, et, alates Augustinusega, kõige tähtsam enam ei olnud Isa Monarhia. Kolmainu võttis vastu võrdväärsuse põhimõtte. See oli teine samm eksliku ühisigaviku oletuses. Õige oletus oleks olnud jumalikkuse manifesteerumine igas inimeses, see on, Isa toimimine Püha Vaimu läbi, mis tuleb temast Jeesuse Kristuse läbi. Selline toimimine Jeesuse Kristuse läbi , andis Talle võimaluse juhtida ja suunata inimese tahet suhetes Jumalaga, kes elas igas väljavalitus.

Kristus ei olnud Püha Vaimu algallikas. Tema oli vahendaja ja juhataja. Tema tegutses Jumala heaks, nagu alati oli tegutsenud Jumala tahte heaks ja kooskõlas sellega. Ta siiski ei olnud Jumal. Trinitaarlased kaotasid selle kontseptsiooni, kui nad asja olemusest üldse aru said. Nagu ütles LaCugna:

Kolmainu teoloogia sai lisatud ühe Jumala vastuvõtmisele (lk.44).

See fundamentaalselt mõjutas kristlaste palvetamise viisi. Nad enam ei palunud ainult Isat (Mt. 6:6,9) Poja nimel, nagu seda paneb Piibel tegema (Lk.11:12), kummardades Isa (Jh. 4:23), aga kummardasid Jsa, Poega ja Püha Vaimu. Edasi kirja õpetajad teoloogiast enesest moodustasid metafüüsika.Aga kogu see hoone ehitati Piibli mittejärgimise alusel, või manipuleerides sellega. Just sellel põjusel trinitaarlased kõiki Piibli tekste ei viinud asja olemusega ühendusse, valesti tõlgitsevad ja tsiteerivad muid põhitekste, ignoreerides neid, mida nad ei suuda selgitada ja ära muuta. Aga nende süsteem tugineb müstitsismile ja neoplatonismile. LaCugna kirjutab, et:

Kapadoklased (ja ka Augustiinius), asetades Isa, Poja (ja Vaimu) suhted ,,intrajumalikule,, tasemele, on taandunud Kirja arusaamast ökonoomija suhtes (lk.54).

Ainuke Jumal eksisteeris nagu ousia kolmes kindlaksmääratud hipostaasis. Meie näeme (Cox, The Elect as Elohim) , et platonistide tärmin ousta ja stoistide Hüpostaas põhimõtteliselt tähendab ühte ja sama.

Vaimu tegutsemine intrajumalikul tasemel tähendab, et väljavalitud ei või osa võtta Jumalkust loomust, nagu seda teeb Kristus. Niisugune oletus on vastuolus Kirjadega. Väljavalitutel on osa Jumalikust loomust (2.Pe.1:4).

Efeslaste 1:22 on kirjutatud, et Jumal kõik asjad on pandnud Kristuse jalge ette ja on teinud tema Kiriku pealikuks. Jumal ülendas Kristuse

ja pani tema istuma oma paremale käele taevas, kõrgemale igast valitsusest, võimust, väest, ülemvalitsusest ja ja igast sõnast, mis on nimetatud kas praegusel ajal vai tulevasel. Ja Tema on pandnud kõik tema jalgade ette, aga tema enese kõikides asjades on ülendanud koguduse peaks, mis on tema ihu, täiuslikkus, mis täidab kõike (Efez. 1:20-23).

Niisiis Kristusele on antud võim mistahes sõna üle, sest sõna ise-enesest demonstreerib autoriteeti. Talle on antud meelevald kõikide asjade üle, et Kirik võiks saada pärijaks Kristuse läbi, kus majutub kõik Jumala täiuslikkus nähtaval viisil (Kol. 2:9). Sõna Jumak siinkohal originaalis on Theotetos, mis tähendab jumalus ehk Jumala olemasolu seisukorda.

Taier (Thayer) on arvamusel, et jumalus (Theot) erineb jumalikkusest (Theior), nagu olemus erineb nähtusest (Thayers lk. 288). Sellega on arvatud, et Jumala täiuslikkuse olemus nähtavas vormis on elanud Kristuses. See täiuslikkuse olemus on meile antud, et kõik inimesed võiksid Jumala uuest loomust osa saada (Kol. 3:10). Nad enam ei saa olema ei juudid, mitte ka kreeklased, aga kõik saavad Kristus olema, sest tema on kõigis (Kol. 3:11). Tema Püha Vaimu läbi arendab inimesi, et lõpuks Jumal oleks kõigis (1.Ko.15:28).

Aga kui kõik on talle ära antud, siis peab ka Poeg ise alistuma sellele, kes kõik temale on alistanud, et Jumal oleks kõik kõigis (1. Ko. 3:11).

Trinitaarlased seda teksti hakasid tõlkima nagu Kõike kõigis , selliselt hoidudes kõrvale Jumala olemusest, mis kõigile inimestele kättesaadav, samuti nagu see oli Kristusele kättesaadav, oletusest, mis nendes tekstides on peegeldatud.

See on Kristus, kes meid Jumala täiuslikkusega täidab (Efez.3:19) . Kristuse täiuslikkus on Isa peegeldus (image) (Efez. 4:13). See tähendab, et me muutume Isale (eikom) sarnaseks, samuti nagu Kristus, ja nii me oleme Jumala lapsed ja kaaspärijad Kristusele Jumala Riigis (Ro.8:17; Jh. 2:5). Pärijad, tuginedes lubadusele (Gal. 3:29) päästmiseks (He. 1:14), ja ühiselt halastuse pärijad (1.Pe.3:7).

Jumala Poeg saab Igaveseks Isaks (Js. 9:6), olles Isa väljavalitutele, sellega võttes koha isade vahel taevas, kus neid on palju (Efez. 3:14).

Seepärast ma kummardan Isa ees, kellest iga suguharu taevas ja maa peal saab oma nime.

Nimi suguharu siin on patria ehk isa olukord. Seepärast isa tiitel, ükskõik kas kodus või Jumala kojas, on edutatud tiitel, mis demonstreerib iga liidri täielikku vastutust iga perekonnaliikme eest. Niisiis see on kord Jumala poolt Kristusele ja meestele (1.Ko.11:3), kes peavad täitma oma kohustusi, nagu Jumal seda täidab Kristuse ja teistele Jumala Poegade suhtes, kes on elohimid, ja kuidas need elohimid omakorda täidavad oma kohustusi nende vastu, kes on nende all.

Püha Vaim on mehhanism, mis kõik need jumalused üks - teisega seondab ja annab võimaluse olla elohimiks igal Taeva Vägedes oleval. Ei või olla mingisuguseid küsimusi selle kohta, nagu Püha Vaim oleks Jumal selles mõttes, mis on erinev indiviidist ja piirdub intrajumalike suhetega kolme jumaluse vahel. Kõik on Jumala Pojad , ja seepärast Kristuse kaaspärijad ühes ja samas tähenduses. Püha Vaimu kummardamine siis oleks olnud enesejumaldamine, sest see on ainult vahend, mille abil Jumal saab kõigeks kõigis.

Seepärast selline kummardamine, päris loogiliselt, on keelatud nagu enesejumaldamine, sest see on inimese osa. See on vägi ehk vahend, ometi mitte Jumal ise. Püha Vaim määrab meile valmisoleku olla elohim ehk Theoi.

Jumal on ka struktuur, mis laieneb Aujärjes. Selline Aujärg on kirjeldatud Psalmides ja teistes Kirja kohtades. Ka Ilmutusraamatu 4:1 kuni 5:14 on juttu Jumala Troonist ja Vanemate Aujärjest. See Aujärg, kuhu nagu Tall ja Ülempreester (Eebr. 8:1-2) on kaasahaaratud ka Jeesus Kristus, teenib ja kummardab Kõigeväelist Jumalat (Ilm.4:8-11). Jumalat teenides, Kristus ohverdas oma elu ja igal preestril peab olema midagi, mida Jumalale ohvriks kanda (Eebr.8:3).

Ilmutusraamatus 4:8-11 on kirjutatud, et issand, Kõigeväeline Jumal on troonitud vanemaks, kes ka on kroonitud. Nende kroonid ometi alluvad Issandale, Kõigeväelisele Jumalale, kes on loonud kõik asjad. Temas on Jeesus Kristus ja Aujärje Issand Jumal.

Taeva Väes on mitmed Jumala Pojad (Iiobi 1:6, 2:1, 38:7; Ps. 86:8 - 10, 9:53, 96:4, 135 :5), kes on nimetatud nagu Bene Elyon ehk Kõigekõrgema Pojad. Ka väljavalitud inimesed on hõlmatud Taeva Väkke nagu Jumala Pojad (Ro. 8:14).

Kristus oli esmasündinu ehk kõige loodu esmaloodud. Temas on loodud kõik asjad taevas ja maapeal, nähtavad ja mittenähtavad, nii troonid, väevõimud, valitsused, samuti ka võimud.Kõik on loodud tema läbi ja temale. Aga tema ise on enne kõike ja kõik on temas (Kol. 1:16 - 17). See oli Jumal, kes lõi kõike ja soovis, et kõik loodu eksisteeriks temas. Seega Kristus ei ole Jumal sellises tähenduses nagu Jumal Isa, kes ainuke on surematu (1. Ti. 6:16), kes eksisteerib igavesti.

Piibel Jumalat loeb Jeesuse Kristuse isaks (Ro. 15:6; 2.Ko.1:3, 11:31; Efez. 1; 3, 17; Kol. 1; 3; Eebr. 1:1; 1.Pe.1:3; 2.Jh. 3; Ilm. 1:1, 6. 15:3). Kristus oma elu, väe ja autoriteedi on saanud Jumal Isa käsu kohaselt (Jh. 10:17 - 18). Kristus oma tahte allutab Jumala, kes on Isa, tahtele(Mt. 21:31, 26:31, 26:39; Markuse 14:36; Johannese 3:16, 4:34). Jumal väljavalituid on usaldanud Kristusele, ja Jumal on suurem kui Kristus (Johannese 14:28) ja suurem kõigest (Johannese 10:29).

Jumal saatis oma Ainusündinud Poja (monogene) maailma, et meie elaksime tema läbi (1. Johannese 4:9). Kristuse aujärjele tõstab Jumal, kes ise on suurem temast (Johannese 8:54).

Jumal on pandnud kõrvale oma Taeva Väe jõu ja on sanud inimeseks, ihuliselt tõusnud Taavetist (Ro. 1:3). Aga Pühas Vaimus oma surnutest ülestõusmisega on väes Jumala Pojaks ülendatud (Ro. 1:4).

Jumal on Kalju (sur), nagu kivimurd, millest kõik muud kivid on välja murtud. Joosua raamatus 5:2 on kirjeldatud kivinuga, millega ümber lõigatakse Iisrael - täiuslik ja ustav kaljumägi (deut. 32:4). Jumal on Iisraeli ja selle lunastamise aluskivi (Deut. 32:15), Iisraeli sündimise kalju (Deut. 32:18, 30 -31). 1. Samueli on kirjutatud, et meie Jumal on meie kalju, igavene kalju (Jesaja 26:4). Sellest kivist on tõusnud kõik teised, samuti nagu kõik on Abrahami järeltulijad usus (Js. 51:1 -2). Messia on sellest kaljust välja murtud (Dan. 2:34, 45), et mõista kohut maailma impeeriumide üle. Jumal, aga mitte Peetrus, Kristus, või mõni muu on aluskivi, millele Kristus on oma Koguduse ehitanud (Mt. 16:18), ja mille peal ta ise nagu alusel puhkab.

Messia on Jumala Templi peamine nurgakivi, millest väljavalitud on Noa ehk pühakud Pühakutest, Püha Vaimu panipaik. Kõik Templi kivid on murtud Kaljust, kes on Jumal, samuti nagu Kristus, ja need on antud Kristusele, vaimsele kivile ( 1. Ko. 10:4), komistuskivile ja komistuskaljule (Ro. 9:33). Kristus oma Templi moodustab selliselt, et Jumal võiks olla kõiges ja kõigis (Efez. 4:6). Jumal on andnud Kristusel olla kõiges ja kõigis (panta kai en pasin Kol. 3:11), pandes kõik asjad tema jalgade alla (1.Ko. 15:27), pannes tema kõikide asjade peaks Kogudusele, mis on tema ihu, tema täiuslikkus, mis täidab kõiki ja kõike (Efez. 1:22 - 23). Kui Jumal pani kõik Kristuse jalgade ette, see oli manifest, et Tema on Üks, kes ei asu Kristuse jalgade all (1. Ko. 15:27).

Kui Kristusele kõik asjad alluvad, siis Kristus ise saab Jumalale allutatud olema, kes kõik asjad on Kristuse jalgade alla pandnud, et Jumal võiks olla kõiges ja kõigis (Panta en pasin 1. Ko. 15:28). Seepärast platonlaste arvamused, kes püüavad Kristust Jumalaga Kolmainus võrdlustada, on vastuolus Kirjaga. Kristus saab Jumala paremal käel, Jumala juhtimisel, istuma (Eebr. 1:3,13, 8:1, 10:12, 12:2; 1. Pe. 3:22), ja jagab Jumalaga trooni, samuti nagu väljavalitud jagavad seda trooni, mis on Kristusele antud (Ilm. 3:21), mis on Jumala troon (Ps. 45:6-7; Eebr. 1:8 ehk Jumal on tema troon või sinu troon, ah Jumal).

Jumal, kes läkitab, on suurem kui see, keda läkitatakse (Jh. 13:16). Ori ei või oma isandast suurem olla(Jh. 15:20). Suurim absurdsus arvata, ei Olevus võib ohver ise enesele olla. Selline akt, loogiliselt, on enesetapp, või trinitarianism, osaline vigastumine. Seepärast see doktriin salgab ära ülestõusmise , eriti 1.Korintlaste 15.

Niisiis ristilöömise ja ülestõusmise eripära on kohustuslik ja täielik. Ülestõusmine pidi toimuma ihus, tõlgendusega, nagu Laineline ohverdamine , ilma milleta ei ole lunastamist ja edasist vilja.Kristuse ettevalmistamine ülesminemiseks Tema ja meie Jumala, kes on meie isa, juurde (Jh. 20:17), oli reaalne ja omapärane.

 

q